Kui ma oleksin Taavi Rõivas

Eelmise nädala uudis Rootsi ootamatult tugevast majanduskasvust tõi avalikku dispuuti tagasi teema, miks ikkagi kasvab Eesti majandus viimased viis aastat vaid teosammul. Me pidanuks justkui vääramatult oma elatustasemelt maailma rikastele riikidele lähenema, aga tegelikkus on vastupidine. Vastuväited, et Rootsis lõhkeb kohe mull ja meie naerame pärast paremini, ei tundu veenvad. Midagi on valesti. Me oleme midagi tegemata jätnud.

Või äkki ei ole valesti. Võib-olla oleme vähemalt alateadlikult leppinud praeguse elatustasemega ning arenenud ühiskonnale omaselt on meile tähtsamad hoopis teised teemad. Näiteks kulutavad sajad targad inimesed oma vaimuenergiat argumentide leidmisel mõnesaja pagulase vastuvõtmise poolt ja vastu või kütavad ennast üles, et ikka ja jälle üksteist üle trumbata kinnitustega, kui kohutav inimene on Edgar Savisaar. Juba pikka aega vaevame ennast suisa eksistentsiaalse dilemmaga, kas leppida või mitte samasoolistele paaridele veidi suuremate õiguste andmisega. Isegi president Ilvese eraelu oleks meile justkui tähtsam üldisest heaolust.

Pingutada on vaja

Isegi kui Rõivas ja Ossinovski milleski sellises kokku lepiksid, on neil vaja ettevõtete enamiku toetust. Praegu paraku on ettevõtjate investeerimisaktiivsus kahanenud kriitilise piirini ning suuri kordaläinud asju lähiminevikust peaaegu ei leiagi. Kristo Käärmann ja Taavet Hinrikus võiks anda oma impulsi, kui nad näiteks kolmekordistaksid oma Eesti tegevuste mahtu.

Tallink võiks leida unikaalse ärimudeli, võtta see rahvuslik lennufirma siiski riigilt üle ja julgelt investeerida. LHV pangale sobiks jõuliselt kinni hakata e-residentsuse projektist ning käivitada Eestis globaalne finantskeskus. Jüri Mõisale pakuks päikesepatareide tootmist ning Raivo Hein võiks rantjeena igavlemise asemel taaskäivitada mõne ambitsioonika idufirma. Üldistades, iga suur- või väikeettevõtja, kes hakkab teenitud kasumit dividendina välja võtma, võiks endalt kolm korda küsida, kas ma tõesti olen nii kehv, et ei oska raha enam kuhugi investeerida. Kui me jätame selle kõik tegemata, siis pühime ka majanduskasvust suu puhtaks.

Mida peab veel tegema

Kui eeldada, et riik ja suur osa ettevõtjatest sellise pingutuse teeb, siis ei pruugi ka sellest piisata. Iga inimene on ikka ka ise oma õnne sepp. Oleme praegu üsna altid heaoluühiskonnast tulevatele trendidele, mis halvustavad tööle kulunud tunde ning ei mõista, milleks küll on vaja lisapingutust. Enda madala palga ja toimetulekuraskuste taga kipume sageli nägema küll tööandjat, küll poliitikuid, vahel ka fataalset paratamatust, aga väga harva iseenda tegematajätmisi. Paraku kipub banaan suhu kukkuma vaid anekdoodis. Kui me oleme ühiselt kokku leppinud, et heaolu kasv on meile oluline, siis tuleb ka solidaarselt pingutada. Teadlased väidavad kaljukindlalt, et igal ametikohal on võimalik oma tulemuslikkust 10% kasvatada, kui selleks on vaid piisav tahe.

 

Ehk tasuks meil korra endilt küsida, kas me ikka tahame Põhjamaade elustandardile järele jõuda, ja kui vastus on jah, siis mõtleme asja jõuluajal läbi ja hakkame uuel aastal hoogsalt selle sihi suunas liikuma.