643 lehekülge kaasamist kuus

Tööandjate keskliidu juht Toomas Tamsar on õigesti märkinud, et Eestis pole varem nähtud, et huvigruppe kaasataks nõnda palju – igal ministril on mitu laiapõhjalist ümarlauda. Kaupmeeste liit, nagu ka kõik teised ettevõtjaid esindavad erialaliidud, tegutsevad päevast päeva selle nimel, et kaitsta oma liikmete huve seadusloome protsessis ning tagada ettevõtjatele võimalikult stabiilne tegevus- ja ärikeskkond. Argipäevaselt tähendab see liitudele arvukates töögruppides osalemist, raportite,  ideedokumentide ja seaduseelnõude kooskõlastamist ja muul viisil valitsusega dialoogis olemist. Teemad, milles näiteks kaupmeeste liit kaasa räägib, varieeruvad riigi tugistruktuuride restruktureerimisest süsinik-süsinik kaksiksidemetega rasvhapeteni ning disaini rollini ettevõtluses.

Kommenteerime mitmesajaleheküljelisi ideedokumente (nt detsembris avaldas kaupmeeste liit arvamust kokku 643 lehekülje teksti kohta), veedame tunde koosolekutel ja aruteludel. Mõtleme kaasa, teeme ettepanekuid, avaldame arvamust.

Viimasel ajal jääb sageli arusaamatuks, miks meid kokku kutsutakse ja meie arvamust palutakse. Esiteks, reeglina on tähtajad tagasiside andmiseks lühikesed. Tavapärane on, et viie või seitsme tööpäevaga tuleb kooskõlastada väga mahukaid dokumente, mistõttu erialaliitude liikmete kiire kaasamine on raskendatud. Seega tekib küsimus, kas sisulise tagasiside saamine erialaliitudelt on ikka kaasajate tegelik eesmärk või on tegemist  vormitäitelise linnukesega „kaasatud“.

Teiseks, tihti on kokkukutsumise eesmärk sõnastatud ebamääraselt või erialaliitudele püstitatud küsimused nii mastaapsed, et ka parima tahtmise juures ei suuda üks väike organisatsioon (keskmine Eesti erialaliit on 2-3 töötajaga) paari nädalaga sisulist ja detailset analüüsi pakkuda. 

Kolmandaks, erialaliitudele jääb tihti arusaamatuks, mis kaasamise raames antud tagasisidest edasi saab. Näiteks sotsiaalpoliitika valdkonnas on viimastel kuudel  palju segadust tekitanud kaasamine roheliste raamatute (RR) koostamise ja legitimiseerimise kontekstis. Nii alkoholipoliitika kui ka, toitumise- ja liikumise roheliste raamatute  kujunemine, eriti protsessi lõppfaas, ei ole olnud läbipaistev. Raamatute koostamise protsess on olnud ebaselge, sest pole täpselt aru saada, kuidas ja kelle arvamusi nendes ideedokumentides lõplikult kajastatakse ning mis rolli hakkab dokumendis kirja pandu edasises poliitikakujundamises mängima.

RR peaks oma aruteludokument, kus huvigruppide kaasamisel kaardistatakse valdkondlikud probleemid ning pakutakse esialgsed võimalikud lahendussuunad. Nagu on kirjas ka toitumise- ja liikumise rohelises raamatus, kajastab RR „töörühmas kokku lepitud teemavaldkonna eesmärgid ja meetmed“. Samas, toitumise- ja liikumise RR töögrupi liikmetele on tänaseni jäänud arusaamatuks, mille alusel viimane RR tööversioon kujunes.  See ei sisaldanud mitmeid ettepanekuid, mis liikmed varasematel koosolekutel (kokku 11 koosolekut!) esitasid ja samas sisaldas meetmeid, mida töögrupi koosolekutel selgelt oli otsustatud RRst välja jätta. Mis alusel koosoleku juhataja (või keegi veel kuskil) sellised otsused vastu võttis ja miks ei aktsepteeritud konsensusliku otsusetegemist? Ehk et miks meid siis üldse kaasatakse kui meie ettepanekuid ei arvestata?

Kirjeldatud RR koostamise protsessil kujunenud läbipaistmatus on probleemne ka hilisemas n-ö päriselus. Näiteks alkoholipoliitika rohelise raamatu meetmetele anti sektorite kokkuleppe „tempel“, hoolimata sellest, et lõppotsus meetmete nimekirja üle tehti hiljem ministeeriumite tasandil, mitte töögrupis, eirates töögrupi liikmete lõppseisukohti ja sõnastusi.

Kujutage ette olukorda, kus kahe ettevõtte (või ka näiteks eraisiku ja panga) vaheliste läbirääkimiste järgselt lisab üks osapool lõppkokkulepetesse ühepoolselt veel oma seisukohti ning neid siis ühisteks kokkulepeteks kuulutades asub „kokkuleppeid“ ellu viima. Just nii aga riik käituski  õigustades hilisemalt seaduseelnõu koostamisel huvigruppide mitte kaasamist ja ka kaupmeeste liidu muudatusettepanekutega mitte arvestamist.  Selgitati, et „nimetatud säte sisaldub alkoholipoliitika rohelises raamatus“ unustades millal ja kelle poolt need meetmed rohelisse raamtusse tegelikult sisse kirjutati.

Kaasamise all peetakse silmas kolme aspekti – huvigruppide informeerimist, konsulteerimist ning nende osalemist. Esimene neist on ühepoolne info edastamine riigi poolt, teine  arvamuste ja ettepanekute küsimine ja viimane tõeline kaasamine otsustusprotsessi. Sisuliseks kaasamiseks peetakse eelkõige seda, kui osapoolte ettepanekute alusel tehakse ka reaalseid muudatusi.

Täna on tunne, et liiga palju on tegemist kaasamisega kaasamise pärast. Meid küll informeeritakse, palutakse ettepanekuid, aga seal kaasamine lõpebki.

Näiline kaasamine pigem kahjustab suhteid eri osapoolte vahel ning loob negatiivse häälestuse edasistele koostööprotsessidele.See vähendab usaldust, pärsib avatust ning edaspidist koostööindu, sest sisuline panustamine 643 lehekülge kommenteerimissekuusei tundu läbipaistmatute protsesside taustal kuigi mõttekas. 

Ettevõtjate esindusorganisatsioonid ootavad riigilt kaasamisel  suuremat selgust ja läbipaistvust, kaasamisplaanide avalikustamist ja partnerit teavitamist neist. Näiteks ministeeriumide ja haldusalade tasemel kaasamise kavade koostamist, et saaksime oma tööd pikemalt ette planeerida. Samuti ka täpsemat kirjeldust ideedokumentide koostamise protsessist, ettevõtjate esindajate oodatavast panusest ning  ideedokumendi rollist edasisel poliitikakujundamisel.