643 lehekülge kaasamist kuus

Viimasel ajal jääb sageli arusaamatuks, miks meid kokku kutsutakse ja meie arvamust palutakse. Esiteks, reeglina on tähtajad tagasiside andmiseks lühikesed. Tavapärane on, et viie või seitsme tööpäevaga tuleb kooskõlastada väga mahukaid dokumente, mistõttu erialaliitude liikmete kiire kaasamine on raskendatud. Seega tekib küsimus, kas sisulise tagasiside saamine erialaliitudelt on ikka kaasajate tegelik eesmärk või on tegemist  vormitäitelise linnukesega „kaasatud“.

Teiseks, tihti on kokkukutsumise eesmärk sõnastatud ebamääraselt või erialaliitudele püstitatud küsimused nii mastaapsed, et ka parima tahtmise juures ei suuda üks väike organisatsioon (keskmine Eesti erialaliit on 2-3 töötajaga) paari nädalaga sisulist ja detailset analüüsi pakkuda. 

Kolmandaks, erialaliitudele jääb tihti arusaamatuks, mis kaasamise raames antud tagasisidest edasi saab. Näiteks sotsiaalpoliitika valdkonnas on viimastel kuudel  palju segadust tekitanud kaasamine roheliste raamatute (RR) koostamise ja legitimiseerimise kontekstis. Nii alkoholipoliitika kui ka, toitumise- ja liikumise roheliste raamatute  kujunemine, eriti protsessi lõppfaas, ei ole olnud läbipaistev. Raamatute koostamise protsess on olnud ebaselge, sest pole täpselt aru saada, kuidas ja kelle arvamusi nendes ideedokumentides lõplikult kajastatakse ning mis rolli hakkab dokumendis kirja pandu edasises poliitikakujundamises mängima.

RR peaks oma aruteludokument, kus huvigruppide kaasamisel kaardistatakse valdkondlikud probleemid ning pakutakse esialgsed võimalikud lahendussuunad. Nagu on kirjas ka toitumise- ja liikumise rohelises raamatus, kajastab RR „töörühmas kokku lepitud teemavaldkonna eesmärgid ja meetmed“. Samas, toitumise- ja liikumise RR töögrupi liikmetele on tänaseni jäänud arusaamatuks, mille alusel viimane RR tööversioon kujunes.  See ei sisaldanud mitmeid ettepanekuid, mis liikmed varasematel koosolekutel (kokku 11 koosolekut!) esitasid ja samas sisaldas meetmeid, mida töögrupi koosolekutel selgelt oli otsustatud RRst välja jätta. Mis alusel koosoleku juhataja (või keegi veel kuskil) sellised otsused vastu võttis ja miks ei aktsepteeritud konsensusliku otsusetegemist? Ehk et miks meid siis üldse kaasatakse kui meie ettepanekuid ei arvestata?

Kirjeldatud RR koostamise protsessil kujunenud läbipaistmatus on probleemne ka hilisemas n-ö päriselus. Näiteks alkoholipoliitika rohelise raamatu meetmetele anti sektorite kokkuleppe „tempel“, hoolimata sellest, et lõppotsus meetmete nimekirja üle tehti hiljem ministeeriumite tasandil, mitte töögrupis, eirates töögrupi liikmete lõppseisukohti ja sõnastusi.

Kujutage ette olukorda, kus kahe ettevõtte (või ka näiteks eraisiku ja panga) vaheliste läbirääkimiste järgselt lisab üks osapool lõppkokkulepetesse ühepoolselt veel oma seisukohti ning neid siis ühisteks kokkulepeteks kuulutades asub „kokkuleppeid“ ellu viima. Just nii aga riik käituski  õigustades hilisemalt seaduseelnõu koostamisel huvigruppide mitte kaasamist ja ka kaupmeeste liidu muudatusettepanekutega mitte arvestamist.  Selgitati, et „nimetatud säte sisaldub alkoholipoliitika rohelises raamatus“ unustades millal ja kelle poolt need meetmed rohelisse raamtusse tegelikult sisse kirjutati.

Kaasamine kaasamise pärast

Kaasamise all peetakse silmas kolme aspekti – huvigruppide informeerimist, konsulteerimist ning nende osalemist. Esimene neist on ühepoolne info edastamine riigi poolt, teine  arvamuste ja ettepanekute küsimine ja viimane tõeline kaasamine otsustusprotsessi. Sisuliseks kaasamiseks peetakse eelkõige seda, kui osapoolte ettepanekute alusel tehakse ka reaalseid muudatusi.