Kus algab ja lõpeb arsti süü?

Juhtum Pelgulinna haiglas, kus sünnitaja saadeti koju, sest tüsistusi ei märgatud õigel ajal, päädis kahe inimelu kaotamisega. Hukkusid nii ema kui ka sündimata laps. Tavaliselt tekitavad sellised juhtumid küll suurema šoki, ent paraku need unustatakse kiiresti ja sellesse suhtutakse kui paratamatusse. See, et meditsiinilise tegevuse või tegevusetuse käigus tekkinud kahjude eest ei ole kaitstud ka mitte ükski ettevõtte juht ega tema võtmetöötaja, on küll fakt, aga sellele eelistatakse mitte palju mõelda. Ometigi kui midagi sellist peaks juhtuma, siis see mõjutab potentsiaalselt iga ettevõtte majanduslikku suutlikkust.

Seetõttu tuleks küsida, kas juristide professioon ja seadusandja on teinud kõik endast oleneva selleks, et meditsiiniline teenus oleks võimalikult turvaline? Lisaküsimus on see, kas meditsiinisüsteemis on loodud alused selleks, et süsteem võiks ennast ise tõhusalt analüüsida ning teha vastavad muudatused selleks, et vigu parandada ja tulevikus neid ette näha konkreetsete põhjuste esinemise korral.

Seadus ei arvesta eripära

Oleme kuulnud lugusid oma võlaõigusseaduse suurest edukusest, mida õiguse elukutsete esindajad enamasti võtavad kui üldiselt teadaolevat fakti. Ma siiski kahtlen, kas see on nii kehtiva meditsiiniõiguse regulatsiooni puhul, mis on osa võlaõigusseadusest.

Probleem on selles, et seadus ei arvesta meditsiini valdkonna eripäraga, tegu on keerulise süsteemiga, mis koosneb nii tehnilistest kui ka inimlike faktorite koosesinemisest ja koostoimest. Juhul kui selles keerulises süsteemis juhtub midagi, mida ei suudeta ette näha, toimub kõrvalekalle tavapärasest ja tuntud olukorrast uue asjaolu ilmnemise tõttu, siis kahjuks juhtub nii, et vead kumuleeruvad ning süsteem lakkab töötamast. Tulemus on midagi sellist nagu patsiendi surm või tema tervisekahjustus erinevas võimalikus ulatuses. On olemas tõendid, et meditsiinis on 90% vigadest täpselt sellise mudeliga kirjeldatavad, vastavalt USAs tehtud uuringutele. Selle fakti on võtnud oma õigusliku regulatsiooni aluseks sellised maad, nagu Rootsi, Soome ja Uus-Meremaa.

Mida see sisuliselt tähendab, on see, et erinevalt meie seadusest loobutakse süüdlase otsimisest arstide seast selle nimetatud 90% juhtumite seast, sest vastutus on ikkagi süsteemil ja süsteemi tekitatud viga on see, mis on põhjustanud dramaatilistesse mõõtmetesse ulatuva kahju. Meie seadus soovib näha igas asjas arsti personaalset süüd, ent kahjuks on sellest soovmõtlemisest rohkem kahju kui kasu.

Esiteks ei ole selliste vigade puhul meditsiinilisel personalil, kes võivad olla tõepoolest põhjustanud inimlikke eksimusi, üldse esinenud mingit soovi või teadlikkust patsiendile kahju tekitada. Ka ei kata seda juhtumit tavalise hoolsuskohustuse kriteeriumi kohaldamine, sest võib-olla sündmuste arengut lihtsalt ei osatud ette näha selle teabe alusel, mis sellel hetkel oli nende saatuslike otsuste langetaja käsutuses. Juhtumisi on hoolsuskohustusepõhine patsiendi õiguste tagamine lootusetu juhtum ka seetõttu, et arstid on ise korraga nii süüalused kui ka võtmetunnistajad. Seetõttu on kolleegide inkrimineerimine süsteemsete vigade puhul moraalselt vastuoluline käitumine, tulemuseks on meditsiinilise personali ringkaitse ning võimalik tõendite ja asjaolude varjamine. Seda on väitnud ka Eesti patsientide esindusühing.

Mis oleks selle paratamatuse alternatiiv?

Nagu öeldud, lahendused on olemas ja töötavad edukalt mitte kaugel, 300 kilomeetrit läänes ja 80 kilomeetrit põhja pool. Erinevus seisneb selles, et arste ei süüdistata süsteemsete vigade puhul, sest eksimine on inimlik. Saksa õigus sellest kahjuks aru ei saa, mistõttu selle kopeerimine igal elujuhtumil ilmselt siis mõistlik ei olegi. Ometigi, millega siis tagada meditsiiniliste ametite erinevate esindajate motivatsioon muuta süsteem patsientidele turvalisemaks?

Vahend, mida selleks kasutatakse, on meditsiiniliste kahjude rahaline hüvitamine patsientidele või nende lähedastele, mida kannab haigla kui tervishoiuteenuse osutaja. Kui haigla kannab materiaalset vastutust, siis on tal motivatsioon käivitada administratiivsete meetoditega aus analüüs selliste juhtumite puhul, kus on võimalik kasutada töötajate potentsiaali olukorra parandamiseks ja seda ilma kedagi hirmutamata. Kahjusid ei hüvitata mitte advokaatide ideede järgi, kui palju üks või teine kahju praegu maksab, vaid siiski administratiivselt ministeeriumi kinnitatud regulatsiooni järgi, mis kehtib kõigile ühtemoodi.