Kivinenud Eesti

Ma ei tea, kuivõrd tõstatub ettevõtja jaoks iga päev eestluse ja eestlaseks olemise teema. Ühiskonna liikmetena sellest vaevalt mööda saadakse. Äritegevus võib teisest küljest tunduda ühiskondlikust debatist millegi üsna eraldiseisvana. Kui nii, siis võib karta elu kiiret ja raju korrektiivi. Ühiskond ja majandus on ühe ja sama mündi kaks külge.

Ühiskond, mille liikmeist kaks kolmandikku on kooseluseaduse vastu, kaks kolmandikku peab pagulasi suuremaks ohuks kui Venemaad ja kaks kolmandikku on väidetav kristlik enamus, keda luteriusu peapiiskop „kapist välja“ kutsub, on konservatiivne ühiskond. See ei ole enam juba mõnda aega see Eesti, mille edumudel rajanes uuenduslikkusele, dünaamilisusele ja külalislahkusele. Welcome to Estonia saab täna öelda üksnes sügava irooniaga. 

On ainult aja küsimus, millal eestluse ja ettevõtluse huvid lahknema hakkavad. Riigi praegusel kursil on eestlus üsna pea veel ainult segu jäärapäisusest ja kitsarinnalisusest meretaguste heinakuhjade vahel, mille jaoks ettevõtlus on äraelamiseks vajalik taristuäri. Selle märgid on igal pool meie ümber, esmajoones poliitikas, mis püüab vaistlikult Eesti konservatiseerumisega kohaneda.

Sulgumisega leppimine

Pealiskaudselt pole eelmise kümnendiga võrreldes midagi muutunud – peale mentaliteedi. See, mis varem oli majanduspoliitika, on nüüd majapidamispoliitika. Maksupoliitika näib muutumatuna, kuid otseste maksude marginaalne vähenemine varjutab kaudsete pidevat tõusu. Ühiskonna maksukoormus tõuseb, lähenedes tarbimisühiskondade omale, aga selle vahega, et Eesti ankurdub tarbimist kõrgelt maksustavaks eeltarbimisühiskonnaks. Nii nööritakse kinni pangalaenude abil tekkiva keskklassi hingamine. Laenupoliitika fundamentaalid püsivad samadena teist kümnendit küsimata majandustsüklitest. Mis kõlbas buumiharjal, näib samamoodi kõlbavat kriisipõhjas ja seisakus. Eelarvepoliitika on ainus, kus rõhuasetuste muutumine on märgatav. Ortodoksia on murenemas, defitsiidivaidlused Brüsseliga saanud vaikseks normaalsuseks.

Kõik see osutab sügavamale paradigma muutusele. Majandusest on saanud majapidamine, läbiajamine olemasolevaga. Horisontide sulgumisega leppimine, kasvulootuseta kitsastes oludes. Majandus on üheksandat aastat praktilises seisakus. Ta pole enam ammu jõukuseloome või visioonide konkurents, mis peaks olema väikeriigi majandusliku kohanemisvõime vundament. Majapidamise horisondil, kus praegu elame, küsib valitsus ettevõtluselt raha autismini viidud laissez faire’i laadis. Endiselt opereeritakse 1980. aastate käibetõdede ja ideoloogiaga. Regulatiivne plaan on kivistunud, konsultatsioonid majanduses osalejatega minimaalsed. Kuid majandus ei eksisteeri vaakumis, poliitika raamistab selle võimalusi ka teoreetilistes vabaturutingimustes.

Võtame ühe näite elust. E-residentsus on suurepärane idee, käigus üle aasta. Ometi pole suudetud lahendada ei e-residentide pangaarvete loomise küsimust ega kaotada ettevõttejuhtide paiksusnõuet. Need ei ole juhuslikud või kõrvalised vajakajäämised, vaid olemuslikud. Nendeta kaotab kogu programmist suure osa oma mõttest – tekitades vaakumi, kuhu Eesti idee najal liiguvad konkurendid. Sama visioonivaene muster kumab läbi valitsuse eelmise nädala arutelust kvoodi-, palga- ja paiksusnõuete leevendamiseks „majandusarengut soosivatele välismaalastele“.

Sellistes tingimustes pole ime, et eelmisel aastal Baltimaadesse tehtud investeeringutest tuli Eestisse vaid 5%. 1990. ja 2000. aastail olid välisinvesteeringud inimese kohta üks ilmekamaid Eesti edu indikaatoreid. Osaliselt oli kahtlemata tegemist riigiturundusega, aga sel näitajal oli sügavam tähendus – ta näitas, et Eesti oli koht, kus investeeringud end hästi tundsid.

Muutuseta kärbume

Midagi on muutunud. Ettevaatlikkusest on saanud stagnatsioon. Avatusest on saamas suletus. Seadusandlikust novaatorlusest bürokraatlik kõpitsemine. Jäänud on suured sõnad. Poliitika on muutunud koos poliitikutega, kes üha rohkem pühenduvad isiklikule ja erakondlikule äraelamisele muutuvates tingimustes. Tõde enda kohta kuuleme üha enam ainult väljaspoolt. Põhja- ja Lääne-Euroopa kaubanduskodade pöördumine rassismi küsimuses ning USA, Soome jt saatkondade üleskutse võtta midagi ette 15 aastat kestnud HIV-epideemiaga on diagnoosid. Meile öeldakse, et ühiskond on haige.

Selline ühiskond ei meelita ligi ei inimesi, raha ega ideid. Valitsus võib teha näo, et ta saab oma majapidamisel pistiku seinast tõmmata. Ettevõtlus seda endale lubada ei saa. Ettevõtlus elab läbikäimisest muu maailmaga. Ta on ka üks ühiskonna ühenduslülidest maailmaga. Kuid temast üksi ei piisa. Poliitika muutmiseks peab ta otsima sünergiaid nendega, kes on huvitatud avatusest ja muutustest. Praeguses Eestis tähendab see esmajoones noori. Üha konservatiivsemas, vananevas, kivistuva poliitikaga ühiskonnas tõrjutakse neid välja nii Eestist kui ka eestlusest. Rassismi- ja ksenofoobialaine tõstab seda survet eksponentsiaalset. Aega muutusteks on vähe ja ilma muutusteta ähvardab atroofia.