Ausalt äri ajada on odavam

Viimati on ajakirjanduse vahendusel kõlanud mitmeid õigustusi maksuparadiiside asjus ning meiegi meedias on sõna saanud inimesed, kes väidavad, et maksuvabade firmade kasutamises pole midagi ebaseaduslikku, et maksuparadiisid on alati olnud ja jäävad.

Tegelikult pole küsimus mitte selles, kas maksuvabade firmade kasutamine on legaalne või mitte. Skandaalne on pigem see, et seadused lubavad sellist käitumist ning seda peetakse justkui iseenesest mõistetavaks, nutikaks ja kohati isegi vältimatuks lahenduseks, kui on soovi oma vara hoida ja kasvatada. 

Panama paberid tõestavad, et offshore-firmasid kasutatakse siis, kui on soovi midagi varjata. Seda, mida varjatakse, on raske kokku viia nn tavapärase äritegevusega. Lekkinud dokumentidest on välja tulnud, kuidas maailma rikkad ja võimsad on maksuvabade firmade kaudu peale lihtlabasele varguse, tulude varjamise ja maksudest kõrvalehoidmise tegelenud rahapesuga ning sisuliselt rahastanud kuritegevust, terrorismi, inim- ja narkokaubandust.

Leke paljastab, kuidas 40 aasta jooksul on must raha liikunud läbi ülemaailmse finantssüsteemi ning kuidas on see toitnud sõja- ja kuritegevust ning vähendanud riikide heaolu. Selle taga on inimesed, kes peaksid olema teistele eeskujuks, riikide poliitilised ja ärijuhid. Seda tegevust on aga otseselt korraldanud advokaadid ning suured ja tuntud pangad, kellele oleme usaldanud oma (raha)asjade korraldamise, muutes sellega küsitavaks finantssüsteemi usaldusväärsuse.

Poliitiliste liidrite (sh presidentide ja peaministrite ning kõrgete ametnike) ja võimsate korporatsioonide juhtide seotus seab kahtluse alla ka mitmete riikide tuleviku ning näitab, milline on suure korruptsiooni mõju tervele ühiskonnale ning isegi kogu maailmale. Korruptsioon vähendab meie kõigi, terve ühiskonna heaolu ja see on juba väga tõsine probleem. Korruptsiooniga kaasnevad riskid inimarengule, julgeolekule ja demokraatiale; konkreetsemalt saab rääkida poliitilistest, seadusandlikest, majanduslikest, sotsiaalsetest ja loomulikult ka usalduse ja maineriskidest. Korruptsioon mõjutab riiklikku õiguspärasust, valitsemise efektiivsust, seadusandlust, sotsiaalset kapitali ning kultuurilisi, moraalseid ja eetilisi vaateid ning põhimõtteid. Kõik riigid, mis on sellega seotud, sh Eesti, on nende maksuvabade firmade kasutamisest kaotanud. Nii on Cameroni seotus Panama skandaaliga veelgi tugevdanud survet Suurbritannia lahkulöömisele Euroopa Liidust, muutes olukorra väga ebastabiilseks. Paljudes riikides suureneb toetus äärmuslikele poliitilistele parteidele ja rühmitustele, kelle võimuletulek kujutab endast olulist julgeolekuriski ka meile. 

Maksuvabade firmade kasutamist on õigustatud, sest maksud olevat liiga kõrged ja täiesti ebaõiglased. On ka neid, mis peavad skandaali keskmes olevat advokaadibürood ning selle „heauskseid“ kliente ohvriteks, kelle mainet soovitakse teadlikult kahjustada. Rikkad ja võimsad ning nende esindajad leiavad, et juriidiliselt on kõik korrektne ning tulude varjamine ja huvigruppide petmine on igati õigustatud äritegemise viis. Samas on nende firmade klientideks ka kriminaalid, terroristid ning maffia grupeeringute esindajad, mis jätab teistestki klientidest ja seotud inimestest mitte just kõige puhtama mulje.

Iga riik ja ühiskond saab olla just nii rikas ja edukas, kui on selle liikmed. Riigi edukus sõltub tema liikmete panusest ühiskonna heaollu. Maksud aitavad riigil täita olulisi funktsioone, pakkuda vajalikke teenuseid kodanikele, neid aga kasutavad ka maksuvabade firmade omanikud ja nende esindajad. Needki inimesed soovivad osa saada ühiskonna ja riigi pakutavatest hüvedest, ise sellesse panustamata. Kui aga võimulolijad ise ning paljud rikkad ja edukad jätavad oma panuse andmata, väheneb sellega kogu riigi ja ühiskonna heaolu, rääkimata eeskujust, mis nad sellise tegevuse ja käitumisega annavad, sest nn tavakodanikult oodatakse kõikide maksude korrektset tasumist ja maksuamet teeb tubli tööd maksudest kõrvalehoidjate püüdmisel. 

Maksuparadiiside kasutamine viitab soovile midagi varjata, eriti kui on tehtud midagi valesti. Seda võib ka võrrelda vähiga ühiskonnas, mida on väga raske välja juurida ja mille niidid viivad korruptsiooni ja poliitiliste skandaalideni. Seda võib võrrelda ka dopinguga spordis. Kohati usutakse isegi, et kõik vähegi tegijad kasutavad seda, kuid karistada saavad vaid need, kes otseselt vahele jäävad. Samas vähendab see oluliselt inimeste usku ausa tegevuse võimalikkusse ja usaldust nende vastu, kes sellega seotud.

Olen nõus Marju Lauristiniga, kes tõi Äripäevas välja, et (osale) meie äriinimestele (ja poliitikutele) on omane postsotsialistlik suhtumine äritegevusse, mis kajastub nii suhtumises riiki kui ka tulude varjamisse ja maksudest kõrvale hoidmisesse. Seda iseloomustab ennast priviligeeritult tundvate inimeste valmisolek korruptiivseks tegevuseks, aukude otsimine seadustes, riigi tagant varastamine, tulude varjamine ja iga hinnaga kasumi teenimine, arvestamata oma tegevuse tagajärgede ning mõjuga. 

Vähemalt osa noorema (ja mitte ainult) põlvkonna ettevõtjate arvates ei ole selline käitumine ja tegevus õnneks aktsepteeritav. Selliste juhtide arv kasvab. Kui täna rääkida ettevõtjatele ja organisatsiooni juhtidele eetilise ja vastutustundliku äritegevuse ja juhtimise olulisusest, et ole see jutt enam kurtidele kõrvadele.

Eetiline ja vastutustundlik toimimine on tegelikult palju lihtsam, kiirem ja odavam viis äri teha. Esmapilgul võib  seda küll olla raske uskuda, kuid sellele on kinnitust saadud ka tehtud uuringutega. Olles eetiline ja vastutustundlik, luuakse usaldust, ja nii on lihtsam oma eesmärke ellu viia. Pole vaja otsida viise, kuidas mööda vaadata seadustest ja kokkulepetest, leida auke seadustes, skeemitada ning karta, et valguskartvad tegevused ja teod tulevad välja; elada pidevas hirmus, millal see juhtub, sest välja tulevad nad varem või hiljem kindlasti. Palju lihtsam on suhelda inimestega, lihtsam on ka saavutada kokkuleppeid, leida ja hoida enda juures tõeliselt häid ning väärtuslikke töötajaid, koostööpartnereid ja kliente, teha nende ja teiste huvigruppidega vastastikku kasulikku koostööd. Nii on olla aktsepteeritud võrdväärse partnerina.

Olla eetiline ja vastutustundlik on tegelikult ka odavam. Organisatsioonides, millel on hea maine, on töötajad valmis ja nõus panustama rohkem, astuma vajadusel lisasamme millegi ärategemiseks, ka vähema raha eest, samas, kui mitte kõige parema mainega organisatsioonide heaks töötavad inimesed, on nõus küll tööd tegema, kuid soovivad, et neile makstaks tunduvalt rohkem. Eetiliste ja vastutustundlike firmade toodete ja teenuste eest on ka kliendid nõus maksma rohkem, eriti kui nad jagavad organisatsioonile olulisi väärtusi ja põhimõtteid. Petmine, peitmine, varjamine –  see kõik nõuab aga aega ja energiat, lisaks ka raha. Korruptsioon muudab kõik hinnad kõrgemaks ning kokkulepped ebakindlamaks.

Panama dokumentide lekkega seoses võib positiivselt välja tuua, et see on tähelepanu pööranud offshore- ja anonüümsete firmade aktsepteerimise kohta ühiskonnas. See on näidanud, et need pole sugugi süütud ettevõtted, vaid et nendega seotult liigub palju musta ja kuritegelikku raha. On selgeks saanud, et midagi tõsist ja otsustavat tuleb ette võtta. Suure tõenäosusega lisandub nüüd firmade tegevust piiravaid regulatsioone, kehtestatakse sanktsioonid neile inimestele ja firmadele, kes aitavad tulusid varjata, koostatakse maksuparadiiside nimekirjad ning hoitakse nende tegevusel tugevasti silm peal. Kogutakse andmeid nii inimeste kui firmade kohta, kes on seotud maksuvabade firmadega, püütakse välja selgitada, kes on tegelikult nende anonüümsete firmade taga, kontrollitakse nende tegevust ja suurenevad nõuded tegevuste läbipaistvusele eri organisatsioonides pankades jne.

Olles oma tegevuses eetiline ja vastutustundlik, pole aga selle pärast vaja üldse muretseda, mis omakorda võimaldab teha äri lihtsamalt, kiiremalt ja odavamalt.