Riigi varuraha õigustamatu kasutus

20. aprill 2016, 08:00
Essentia Capitali partner Peeter Piho.
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160420/OPINION/160419663/AR/0/AR-160419663.jpg

Riigieelarve puudujääkide katmine reservide arvelt ei tohi saada süstemaatiliseks, kirjutab Essentia Capitali partner Peeter Piho.

Riigi rahavoo juhtimine ei erine põhimõtteliselt ettevõtte ega eraisiku kassavoo majandamisest, kus samuti tuleb pikema perioodi jooksul ots-otsaga kokku tulla. Kui selle eesmärgi saavutamine ohtu satub, peab kas tulusid suurendama, kulusid vähendama, maksetähtaegu nihutama või võõrvahendeid kaasama.

Samas peab kogu ühiskonna funktsioneerimist määrav riigi rahavoo juhtimine olema turvalisem kui ettevõtte või eraisiku puhul, mistõttu mõistlikus või veidi suuremas ulatuses reservide olemasolu on igati vajalik. Puudujääki võib reservide arvelt ajutiselt katta, kuid see ei tohi saada süstemaatiliseks. Nii 2014. kui ka 2015. aasta jooksul on majanduskasvu prognoosi jooksvalt allapoole korrigeeritud ja paistab, et sel aastal läheb samamoodi. Seetõttu pole täidetud ei kulude ega ka tulude eelarvet. Kassapõhiselt on puudujääki kompenseeritud reservide arvelt, mis seetõttu on loomulikult kahanenud. Sellist töövõtet võib lubada ühel aastal, kuid eeldusel, et järgmisel perioodil praktikat korrigeeritakse ning tõsise hädaolukorra tarvis vajalik reserv taastatakse. Praegu ei oska selles osas julgustavaid märke näha.

Silmakirjalik poliitika

Eesti valitsuste eelarvet ning stabiliseerimis- ja likviidsusreserve puudutav poliitika on läbi aegade olnud silmakirjalik. Alati on räägitud vajadusest koguda heal ajal tagavara, et seda siis kriisiolukorras kasutada tagasilöökide pehmendamiseks. Tegelikkuses moodustasid likviidsus- ja stabiliseerimisreserv kokku näiteks 2004. aasta lõpu seisuga 26% sama aasta riigieelarve tegelikust laekumisest ning buumiaja lõppu tähistava 2007. aasta detsembri seisuga samuti 26% riigieelarve laekumistest. Tasub märkida, et ajavahemikus 2002–2007 võeti kõikidel aastatel vastu positiivne lisaeelarve, mis sisuliselt tähendab, et buumi najal maksudest laekunud täiendav raha jagati poliitiliste punktide teenimiseks laiali.

Reservide õbluke juurdekasv, umbes 6 miljardit krooni, kulutati 2008. aasta lõpus, kui alanud kriisi tingimustes eelarve laekumised drastiliselt vähenesid. Küll suurenesid reservid taas 2009. aastal ja mitte natuke, vaid üle 20%. Stabiliseerimisreservist küll süstiti pisut raha majandusse, kuid kassajäägi suurenemine rohkem kui kompenseeris selle. Teisisõnu, Eesti taasiseseisvusaja kõige mustemal aastal, kui suur osa majandusest verest tühjaks jooksis, töötuid oli üle 100 000 ning põhimõtteliselt kõik maailma riigid otsisid ja leidsid võimalusi tööandjaid ja -võtjaid toetada, suurendas rahandusministeerium oma kontojääki üle 200 miljoni euro võrra.

2015. aasta lõpuks oli reservide maht kahenenud 1,15 miljardi euroni, mis on absoluutsummas väiksem kui 2009. aastal ja moodustas sama aasta eelarve mahust kõigest 13%. Tervelt poole vähem, kui oli sama näitaja 2000ndatel.

Swedbanki dividendimakselt laekunud tulumaks lubati samuti reservi panna, aga kuna kontol oleval rahal ei ole nime peal, ei saa väita, et just see raha reservidest ära kulutati. Samas on reservi arvelt selgelt kulusid kaetud, mis praeguses majanduskeskkonnas ei ole õigustatud. Selle erakordse ja eelarve seisukohast meeldiva dividendimakse juures näen hoopis kahte muud aspekti.

Raha liigub välja

Esiteks ei peaks selline makse olema üldse erakordne. Ettevõtte tulumaksuvabastus on Eesti jaoks ülioluline konkurentsieelis ja olen veendunud, et just tänu sellele on mõnedki investeeringud Eestisse üldse tehtud või Eestis püsinud. Küll on aastate jooksul ettevõttest kasumi väljavõtmise maksustamise põhimõtte sisust massiliselt mööda hiilitud ning laenude, kontsernisiseste tehingute ja muude skeemide varjus tohutul hulgal raha välja viidud. Keegi ei tea, kui palju riigieelarve selle tõttu igal aastal kaotab, aga kindlasti on see summa suurem kui Swedbanki ühekordse dividendimakse pealt tasutud tulumaks, mis lõppude lõpuks moodustas riigieelarve tuludest kõigest pisut üle 1%.

Teiseks tähendas see dividendimakse sisuliselt, et regiooni suurim kreeditor otsustas üle 5% oma varadest Eestist välja tõmmata. Kuna ta ei näinud perspektiivi seda raha regioonis kasumlikult investeerida. Või kuna ta soovis oma positsioone Eestis mingil muul põhjusel vähendada, mis oma tähenduselt võib olla veelgi hullem. Ei kujuta ette, missugune signaal võiks olla veelgi kõnekam osutamaks, et meie majanduskeskkonnaga ei ole kõik hästi. Sellele vaatamata oleme pärast seda dividendimakset kuulnud juttu, et oleme kõik teinud õigesti ja vajame vaid peenhäälestust.

Majandus viimastel aastatel sisuliselt ei kasva. Tõsi, viimastel aastatel on SKP raames raha olulisel määral tööandjatelt töövõtjate kasuks ümber jagatud, mis suurendab tarbimist ja on muidu positiivne, kuna meie suurimaks probleemiks on siiski jätkuvalt vaesus. Aga teisest küljest näeme järjest rohkem juhtumeid, kus kasumi kokkukuivamisest heidutatud kapitalistid jalgadega hääletavad ja lihtsalt lahkuvad. See tendents lööb pigem varem kui hiljem ka töövõtjaid.

Riik peab võtma laenu

Pooldan riigile täiendava laenu võtmist, kusjuures laenuraha tuleks kasutada esiteks riigile strateegiliselt tähtsate investeeringute tegemiseks näiteks infrastruktuuri või haridusse ning teiseks paigutustena projektidesse, mis ennast riigile konkreetsete maksutulude suurenemisega mõistliku aja jooksul tagasi maksavad.

Laenu sobiks võtta ka riigi reservide täiendamise finantseerimiseks, eriti arvestades, et praegu turule minnes saaksime selle raha põhimõtteliselt tasuta. Rahandusministeerium on riigieelarve tulubaasi prognoosimiseks üliolulistes majandusprognoosides eksinud kolmel viimasel aastal järjest, rääkimata katastroofilisest möödapanekust 2009. aasta eelarvet koostades. Tekkivat puudujääki üritatakse korvata käepäraste vahenditega tulusid suurendades, muuhulgas ei ole ka kurikuulus trahvimäärade suurendamise projekt sugugi kantud murest väärtegudealti ühiskonna moraalse palge pärast, vaid ikka vajadusest ootustele mittevastava majanduskasvu tõttu ähvardavat eelarveauku lappida.

Tegelikult ei tea keegi, kas ja millal võib saabuda aeg, kus soodsalt või ka mittesoodsalt laenuvõtmine ei ole enam võimalik. 2008. aasta septembris katkes laenude andmine põhimõtteliselt päevapealt. Järgnenud 2009. aasta lõi majandusse ja ühiskonda siiani paranemata haavad ja parem oleks uue 2009. aasta tekkimise võimalusega mitte riskida. Aga selleks peaks reservide majandamine olema jätkusuutlik ning nende kasvatamise ja kulutamise üle otsustamise kriteeriumid selgelt defineeritud.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    20. April 2016, 08:00
    Otsi:

    Ava täpsem otsing