Heidame ahelad ja pääseme lõksust

Linnulennult vaadatuna oleme jõudnud keskkonda, kus majanduskasv on püsivalt väike ja eksport kahaneb. Palgad kasvavad kasumi arvel tootlikkusest üha kiiremini. Kuivõrd kasumid kuivavad vaikselt kokku, jäävad ka investeeringud tulevikku õhemaks.

Pessimistid väidavad, et Eesti keerleb ümber oma naba ja seisab arengus paigal. Selle tõestuseks tuuakse näiteks ekspordimahud, mis kahanesid mullu 0,9 protsenti. Ühtlasi oli see viimase kuue aasta kõige nõrgem tulemus. Äriinvesteeringute mahud on samuti juba pikemat aega liikunud negatiivses suunas. Viimasel paaril aastal põhjendati olukorda ennekõike geopoliitiliste pingete ja üldise majandusseisakuga. Nüüd näivad aga needki argumendid otsitud ja aina tihedamini kõlab küsimus Eesti ettevõtete tegelikust konkurentsivõimest.

Optimistid on kõhklejaid jällegi üritanud ümber veenda teistsuguse statistikaga. Pidevalt ilmub uuringuid, mis hetkeks endasse uskuma panevad. Ameerika mõttekoja Heritage Foundation koostatavas maailma riikide majandusvabaduse indeksis hoiab Eesti kõrget üheksandat kohta. Transparency Internationali korruptsioonitajumise uuringu kohaselt oleme maailmas korralikul 23. kohal. Seda esmapilgul positiivsete ilmingute loetelu võiks jätkata, kuid näib, et ka sellest ei piisa enam majanduskasvu kiirendamiseks. Ei piisa enam isegi aeglaseks edasiminekuks.

Mõned majanduseksperdid on veendunud, et Eesti on sattunud nn keskmise sissetuleku lõksu. Selle teooria kohaselt oleme jäänud pidama keskmiste sissetulekute tasemele. Tulevikuperspektiiv on lihtne: kui palgad tõusevad, liiguvad paljud tööd odavamatesse riikidesse. Lõksu sattunud riikide töötajad pole võimelised kallimaid töid lihtsalt tegema.

Mugavus majandust ei kasvata

Riigi rikkus sõltub laias laastus kolmest ressursist: inimkapitalist, looduskapitalist ja toodetud kapitalist. Kõigi nende puhul taotakse sama rauda – edu valem peitub tootlikkuse ja lisandväärtuse kasvatamises. Kõlab hästi, aga kuidas seda saavutada? Esmalt tuleks tõmmata fookus kitsamaks ja keskenduda kõige olulisemale.

Nõustun nendega, kes väidavad, et Eesti kõige väärtuslikumaks kapitaliks on inimesed. Mida arenenum on riik, seda suurem osa rahvuslikust rikkusest põhineb just inimkapitalil. Seega võiks küsimuse esitada hoopis nii: kuidas sama arvu töötajatega, töötundide arvu suurendamata, suudaks ettevõtted rohkem ära teha? Seda olukorras, kus suur osa töötajatest on olemasolevaga tegelikult juba rahul.

Siit jõuame keskse probleemini, milleks on tootlikkus. Või õigemini liiga madal tootlikkus. Eesti palgataset arvestades seisavad ettevõtted valiku ees – kas keskenduda tootlikkuse tõusule või üritada jõuda väärtusahelas kõrgemale tasemele. Mõlemal juhul on aga vaja investeerida. Ühest küljest masinaparki, aga veelgi olulisem, inimestesse. See aga nõuab omakapitali, mida jällegi napib.

Kiireid lahendusi siin paraku ei ole, sest inimkapitali investeerimine on pikaajaline protsess. Mugavam oleks seda mitte teha, aga antud juhul ei too mugavus majanduskasvu. Kui vaadata suure sissetulekuga riike, siis tehakse inimestega tööd järjepidevalt. Nii majanduse õitsengul kui ka keerulisematel aegadel. Ja mitte ainult erasektoris, vaid ka riigisektoris. Investeeritakse tulevikku, ootamata kiiret kasu.

Siinkohal tulen tagasi värvipoti ja heledamate toonide juurde. Riigi toetusel tuleks astuda paar otsustavat sammu, suurendades investeeringuid inimestesse ja maksudesse ning toetada ettevõtjate investeeringuid. See ei toimu üleöö, vaid nõuab pikemat plaani. Tulevikus saaksime siis lisaks ettevõtete edule ka (inimeste) ekspordi pealt kulutusi tagasi teenima hakata. Ükskõik kumba pidi me vaatame, on Eesti tugevus ja peamine vara meie inimesed – nii ekspordis kui ka investeeringute kaasamiseks.

Murrame ahelad ja pääseme lõksust

Mis ikkagi annab alust arvata, et kiirema arengu mootoriks on just investeeringud inimkapitali? Usun, et sellel oleks selge seos säravamate ideede ja äriplaanidega. Kui on haritud ja motiveeritud inimesi, kes suudavad visioone ka ellu viia, on tõenäosus kapitaliinvesteeringuid saada mõistagi oluliselt suurem. Seega taastoodab inimkapital ka kahte teist kapitaliliiki.

Lisaks investeeringute Eestisse meelitamisele võiks inimkapitali toel ka eksport kasvule pöörata. Ja miks ei võiks Eesti kõige väärtuslikumaks ekspordiartikliks olla just haritud ja uuendusmeelne töötaja, keda hinnataks kõikjal maailmas.

Otsustajatele jõuab praegu liiga aeglaselt pärale teadmine, et inimkapitali arendamise toel saavutatav tootlikkuse kasv ja suurem lisandväärtus toob endaga innovatsiooni ja seeläbi arengu. Väikese riigi jaoks on oluline investeerida inimestesse, et meie ettevõtetes oleks rohkem visionääre, et ettevõtted ja haridusasutused mõtleksid ja töötaksid samas suunas. Selleks, et me lõpuks jõuaks kõrge sissetulekuga riigiks. Murraks ahelad ja pääseks lõksust.

Vähem oluline ei ole seegi, et inimestesse panustamine loob ka täiendavat õnnetunnet. Edu saab mõõta ka rahuloluga. Kõik erialases töös kaugele jõudnud inimesed on saavutanud edu ühel lihtsal põhjusel: sest nad armastavad seda, mida teevad.

Selleks, et järgmine kord kõlaks Eesti majanduse lühikokkuvõte positiivse eduloona, tuleks oma inimesed tõsta kõige kõrgemale ettevõtetel, aga oma õla peaks alla panema ka riik. Eks lõpuks saab igaüks ise valida, kust king kõige rohkem pigistab. Olgu ulatatud ka õng – juba varem mainitule lisaks vajab Eesti inimkapitali kvaliteedi parandamiseks investeeringuid näiteks haridusse ja täiendõppesse, tervise edendamisesse, ettevõtlikkusse, aga ka usalduse kasvatamisse või kaasatuse suurendamisse.

 

Autor: Ivars Kapitovičs