Tossud maksuvabaks

Olukorras, kus Eestis on igal aastal 5000 töökätt vähem ja sisserände paranemist pole märgata, tuleb töötajaid hoida, ja see tähendab ka nende tervise eest hoolitsemist. Maksusoodustust ei ole mõistlik piiritleda ainult trenni ja spordiga. Tervislikel eluviisidel on palju laiem tähendus. Sellest võidab ju kogu riik, kui iga tööandja on motiveeritud veel rohkem panustama oma töötajate tervise hoidmisse.

Näiteks miks ei võiks maksuvabalt spordivarustuse soetamist toetada? Kui jõusaali kasutaja maksab iga kuu spordiklubi liikmetasu, siis jalgrattasportlane ja metsajooksu harrastaja sellist kulutust tegema ei pea. Küll aga vajavad mõlemad oma tervise eest hoolitsemiseks vajalikku varustust. Jõusaali külastaja saab maksusoodustust, jalgrattur ja metsajooksja ainult siis, kui tahab rahvaspordiüritusel osaleda.

Maksusoodustused loovad tööandjatele paremad võimalused oma töötajatesse panustamiseks, kuid veelgi olulisem on ettevõtte juhtide eestvedamine ja järjepidevus tervislike ja sportlike eluviiside propageerimisel.

Tööandja on suunanäitaja

Tähtsaim on muidugi maksta töötajale õiglast palka, millega inimene saab elus mõistlikult hakkama ja teha ise valikuid, mida osta või milliseid teenuseid tarbida.

Enda tervise eest vastutab ikka iga inimene ise ja just tema peab tegema kõige rohkem selleks, et tervelt elatud aastaid oleks rohkem. Siiski tuleb teda sellel teel suunata ja aidata. Valitsus kipub alahindama tööandjate rolli, kelle võimalused suunata inimesi rohkem oma tervisega tegelema on tegelikult palju suuremad kui riiklikud teavituskampaaniad näiteks köögiviljade söömise kasulikkusest. Veedab ju inimene siiski suure osa oma elust tööd tehes.