Vahel peab tohtima altkäemaksu maksta

Enim kirgi kütavad meedias üles altkäemaksuasjad. Põhjus selles, et süsteem on huvitatud eelkõige ametialaste süütegude uurimisest, samuti satuvad kahtlustatavate ringi tuntumad „valgekraed“.

Ettevõtja on paratamatult sunnitud majandustegevuse arendamiseks suhtlema mugavus­tsoonis viibivate ameti­isikutega. Paradoksaalselt, kahtlaseks peetakse juhtusid, kus suhtluse pooled teevad täpselt seda, milleks seadus neid kohustab.

Äriühingu juht peab eraõigusnormide kohaselt tegutsema ettevõtte parimais huvides ja olema haldusmenetluses aktiivne. Haldusmenetluse seadus paneb ametiisikule kohustuse suhelda vormivabalt ja olla seaduse piires vastutulelik. Kuna ametialaste kuritegude uurimiseks kulutatakse meil tohutus ulatuses jälitusressurssi, siis nii mõndagi ametniku ja ettevõtja vahelist lausejuppi tõlgendatakse kahtlasena. See on üks põhjus, miks paljud ettevõtjad pelgavad avaliku võimuga suhtlemist. Selline paranoia pärsib majanduse arengut. Mis tegelikult toimus, jääb pahatihti kohtus selgeks vaidlemata.

Kuna meil tähendab süüdistus enam kui 99% juhtudest süüdimõistmist, siis süsteemi hammasrataste vahele jäänu eelistab tihtipeale kokkuleppemenetlust, kus faktiliselt mõistab õigust prokuratuur ja kohtul on üksnes kinnitav roll. Vähe on neid, kellel on jaksu, tervist, rahalisi ressursse ja optimismi läbi käia kurnav ja ebavõrdne menetlus, kus statistiline võiduvõimalus on alla sajandiku.

Altkäemaksu koosseis ei sõltu meelehea väärtusest ja praktika on meil karm. Ma pole kuulnud, et mõne muu Euroopa Liidu riigi kodanik oleks pidanud reaalselt kinni istuma raamatu, kinkekaardi või arvuti ametiisikule üleandmise eest, vastutasuna viimase seaduslikult toimepandud teo eest. Välja­kujunenud demokraatiate tingimustes tegutsevad kolleegid on mulle selgitanud, et selliste marginaalsete kingituste vastuvõtmise eest antakse ametnikule lihtsalt kinga ega raisata maksumaksja raha pika­ajalistele menetlustele.

Altkäemaksu võtjale on avalik võim andnud ametiseisundi, mida on võimalik ära kasutada, kusjuures andja, kes ei tegutse pelgalt andmisrõõmust, sõltub võtjast. Oleks minu teha, dekriminaliseeriksin altkäemaksu lubamise juhul, kui ametiisik on pannud ettevõtja väljapääsmatusse olukorda. Ka karmil nõukogude ajal oli andja vastutust välistav faktor väljapressimine. Loomulikult peaksid altkäemaksu andmine ebaseadusliku teo eest ja altkäemaksu võtmine jääma kuritegudeks.