Ühishange hoiab kõvasti raha kokku

Riigi tõlketeenuse hankimine on erakordselt killustunud ja kaootiline. Kindlasti ei ole selle põhjus hankijate soovimatus osta head teenust, pigem on probleem riikliku visiooni ja poliitika puudumine.

Suurbritannias hangib riik kõik tõlketeenused ühe suure ühishankega ja sõlmib lepingud mitme tõlkepartneriga korraga. See on idee, millest võiks ka meie riigisektor kinni haarata. Tsentraalselt teenust hankides on võimalik kokku hoida suur hulk raha.

Teatavasti on kõigil edumeelsematel tõlkebüroodel tõlkemäluserverid, et taaskasutada juba tõlgitud tekste ning hoida tõlgetes terminoloogilist ühtsust. Kui kõikide eri riigiasutuste hanked kokku liita, on võimalik kokku liita ka tõlkemälud ja terminibaasid.

Riik ei oska tekkinud tõlkemälu pidada endale kuuluvaks. See omakorda tähendab, et iga uue hankega leitud tõlkepartner alustab tööd nullist. Eri bürood tõlgivad sarnaseid tekste ja küsivad selle eest täit raha. Kuigi hangete käigus madalaks surutud ühikuhinnad jätavad mulje, et teenus tuleb odavalt kätte, siis tegelikult pole riigil erilist kontrolli oma tõlkekulude ja tõlketulemuse üle. Sarnast olukorda võib vahel ka erasektoris kohata, aga sellisel juhul on kaalul vaid omaniku/investori raha. Riigi puhul on see kahjuks raisatud maksumaksja raha.

Erinevalt eduka IT-riigi kuvandiga Eestist on Läti riigisektor teinud kuvandi loomise asemel reaalseid samme ja praegu arendatakse seal erasektori toel lisaks tõlkemälude haldusele jõuliselt ka riiklikku masintõlkeplatvormi. Kõlab nagu moodne riik?

Kolm ettepanekut

1. Vaja oleks kokku kutsuda laiapõhjaline töögrupp ja alustada diskussiooni tõlkevaldkonna erialaliitude esindajatega ehk siis tõlkebüroode liidu, tõlkide ja tõlkijate liidu ning tõlkemagistrite liiduga, et saada rohkem erialast taustainformatsiooni ja turuosaliste ettekujutust riigi tõlkepoliitika väljakujundamiseks.

2. Defineerida riigisektori üksused valdkonniti ja koostada pikaajaline plaan, mil moel tõlketeenuseid ostetakse. Alustada valdkonnapõhiste tõlkemälude loomist, kusjuures tõlkemälude omanik ja haldaja peaks olema riik, mitte tõlkebüroo. See annab reaalse kontrolli tõlkemahtude üle riigile, mitte eraettevõtjatele. Nõuda hangetel lisaks baashinna esitamisele ka tõlkemäludest tulenevat allahindluse skeemi kirjeldamist (erasektori lepingute puhul tavaline). St mitte ainult ühiku hind pole oluline, vaid parima tasakaaluga tõlkemälu soodustuse skeem saab määravaks.

3. Alustada võiks kõikide ministeeriumite hangete koondamisest. Hangete koondamise kasuks räägivad kaks olulist argumenti. Esiteks, juba mainitud ühe suure terminibaasi ja mälu tekkimine; teiseks, halduskoormuse vähenemine ehk raha kokkuhoid nende inimeste töötundide ja töötasu arvel, kes tõlkehangete ja -tellimustega tegelevad.

Praegu pole selget statistikat, kui palju riik tõlketeenusele kokku kulutab, aga vaadates avalike hangete statistikat, on igal juhul tegemist miljonite eurodega, mida saaks kasutada palju otstarbekamalt. Optimeeritud hangete tulemusel tekib võimalus tellida kõrgema ühikuhinnaga ja kvaliteetsemat teenust ning lõpptulemusena vähem kulutada. Kokkuhoitud raha võib suunata näiteks riikliku masintõlke programmi algatamiseks ja arendamiseks.