Raha eest sa mind ei saa
Arvamus, et inimesed käivad tööl raha pärast, on ajast ja arust, kirjutab ajakirjanik Kadri Põlendik.
On olnud huvitav jälgida, kuidas minust põlvkond eespool olevad inimesed teevad alati suuri silmi, kui ütlen neile, et palk ei ole minu töökohavalikul ainus argument. Isegi kui tean, et teises asutuses töötav kolleeg saab iga kuu märksa suurema summa pangakontole kui mina. Põhjus väga lihtne – ka kogu maailma raha ei suuda kinni maksta seda, kui peaksin iga päev veetma kaheksa tundi keskkonnas, mis mulle ei meeldi.
Sündisin küll nõukogude ajal, kuid 80ndaid nägin üksnes napid paar aastat ega tea suurt midagi tolle aja vaevadest. Samuti on minust mööda läinud 90ndate algusega kaasnenud vajadus kiiresti ja palju raha teenida, et reisida ja tuua koju eksootilisi välismaa asju, mida Eestis nappis. Ma ei ole pärit rahaliselt rikkast perest, kuid ei ole kunagi millestki puudust tundnud, mistõttu ei ole tekkinud ka vajadust raskelt pappi kokku ajada.
Võimalus midagi ägedat ära teha
Raha on küll vaja teenida, et eluks vajalikku muretseda, ent üha rohkem inimesi, eelkõige noori, ei käi tööl raha teenimise eesmärgil. See on pelgalt lisaboonus sellele, et saad teha midagi, mis sulle meeldib – koos entusiastlike inimestega.
Töötaja motivatsioonipaketis ei piisa enam jõulupreemiast ja vabast päevast lähedase lahkumisel, isegi võimalusest kontorist väljas tööd teha üksi ei piisa. Kuna järjest rohkem tuleb tööturule inimesi, kes valivad tööandjat, mitte vastupidi, peab ettevõtja looma sellise töökeskkonna, nagu tema töötajad tahavad. Tal ei ole lihtsalt muud valikut.
Rõõm oli sel nädalal Äripäevast lugeda seitsme ettevõtte motivatsioonipakette, kus soodustati töötajate tervisele hästi mõjuvaid tegevusi, anti vabu päevi esimeste haiguspäevade kompenseerimiseks või lisaboonuseid eraeluliselt oluliste sündmuste puhul. Need firmad on aru saanud, et töötaja innustamisel tuleb ajaga kaasas käia ja alatasa uurida, mida võiks veel teha.
Samamoodi väärivad kiitust ettevõtted, kes on pingutanud selleks, et nende kontorites oleks inspireeriv õhkkond, mängudega soodustatakse loovust, antakse süüa, lastakse magada, nii et polegi nagu põhjust kontorist lahkuda. Ning lõpuks see töötaja ei kipugi koju, sest ta ei võta tööd kui rasket igapäevast taaka, vaid võimalust midagi ägedat ära teha.
Loomulikult on endiselt inimesi, ka noorte seas, kelle ainus eesmärk on raha teenida, kes istuvad hambad ristis töökohal, mida nad ei salli, lihtsalt sellepärast, et töötasu on kopsakas. Kuid nendele ei tasu loota, sest sellistele töötajatele toetuv ettevõte pole jätkusuutlik.
Kuid – see, et raha pole esmatähtis, ei tähenda, et raha poleks üldse tähtis. Oska oma töötajat väärtustada ka õiglase palganumbriga.