Valitsuse lühinägelik taktika

Riigi pikaajalise strateegia puudumine on pannud seisma paljud arendused ja keskkonnateadlikkuse projektid, sest kogu energia läheb rumalate otsuste tagajärgedega tegelemiseks.

Iseenesest ei ole alkoholiaktsiis halb meede, kui seda rakendatakse strateegiliselt kaalutletult. Kui ma aga lugesin suvel peaministri büroo nõuniku seisukohta, et piirikaubandus on praegu Euroopas paratamatu ja normaalne nähtus, tekkis sügav hämmeldus. Tahame olla uus Põhjamaa, aga nii, nagu meil kõigil inimestena, on ka riikidel oma tugevused ja nõrkused.

Osapooli ja huvigruppe, nagu demokraatlikus ühiskonnas kombeks, on palju ja igal on oma jutupunktid. Alkoholitootjad räägivad Eesti riigieelarves tekkivast 15–20 miljoni euro suurusest puudujäägist laekumata jääva aktsiisi- ja käibemaksu näol. Mina näen olukorda teisesena – ka Lätti kaotatud müügita on turg kergelt kasvanud. Veelgi olulisem – teadupärast toimus selle aasta alguses aktsiisitõusueelne suur alkoholi varumine. Kui riik läheb nüüd edasi planeeritud järgmise tõusuga alates 01.01.2017, siis näeme tänavu veel ka teist tugevat ettevarumist. Nii saabki riik jälle mugavalt taktika rada minna ja öelda, et kõik on korras ja laekumise numbrid on positiivsed. Tegelikult ei peaks rääkima riigieelarve puudujäägist 2016. aastal, vaid riigile saamata jäävast tulust.

Vaadates toimuvaid arenguid piiril ning müügi- ja tagastusdünaamikas, on see üle 20 miljoni euro saamata tulu 2016. aastal. 2016. aastal arvatavasti auku ei leitagi, aga see-eest tuleb 2017. aasta puudujääk suur. Austan meie naabreid ja Lätile ei saa siin midagi ette heita, kuid Eesti kodanikuna on kurb anda Lätile raha, millega saaks Eestis palju kasulikku teha – kasvõi katta haigekassa puudujääki või mõni oluline tee korda teha.

Mina ei suuda lihtsa maamehe mõistusega taibata, kuidas aktsiisi tõstmine rahva äkki terveks teeb ja alkoholi kättesaadavust vähendab. On fakt, et piiriala alkoparadiisides käiakse suurte koguste järel, väidetavalt peetakse juba iga kolmas Lõuna-Eesti pulm või sünnipäev Valkast või Ikla-Ainaži piiripunktist ostetud alkoholi toel.

Fakt on ka see, et alkoholi liigtarbimine on probleem – pole eestlast, kes seda poleks lähemalt või kaugemalt kogenud. Samas vaadates Soomet, kus on üks Euroopa kõrgemaid alkoholiaktsiise, ei näe me, et sealsed mehepojad oleksid taltsamad ja väiksema joomisega. Ma ei ole küll tervise edendamise spetsialist, aga olen veendumusel, et analoogselt keskkonnavaldkonnaga on ka siin ainuõige tee haridus koos teadlikkuse tõstmisega. Kui Lääne-Euroopas antakse keskkonnaharidust mängu ja näidendite kaudu juba lasteaias, siis nii peaks ka tervise edendamisel olema süsteemne ja terviklik lähenemine.

Väikese riigina peame olema nutikad ja paindlikud, et leida ühisosa ning ka kompromisse majanduse ja keskkonna vahel. Üks sellistest kompromissidest on Eesti pandisüsteemis kasutusel olnud paindlik toodete tuvastamise aluse ehk triipkoodi ja pandimärgi kasutus. Lihtsustatult tähendab see, et tootjal ja maaletoojal oli soovi korral võimalik turule panna Eesti pandimärgiga joogitoode, et seda paindlikult turustada nii Eestis kui ka teistes Balti riikides. Valitsuse tekitatud piirikaubanduse tingimustes Eesti pandisüsteem seda enam lubada ei saa, sest sellisel juhul lõpetaksime üsna pea tegevuse – makstes välja pandiraha ka nende pakendite eest, mille eest pole meile pandiraha tasutud. Uus rangem ja skandinaavialikku mudelit järgiv riigipõhise triipkoodi ja pandimärgi loogika on aga ebameeldiv kõigile – nii tootjatele kui ka maaletoojatele, keerukamaks läheb laohaldus hulgaliste triipkoodide ja sihtturgude jaotusega, lisanduvad pakendite ülekleepimiskulud, väikepartiide puhul suureneb säilivusaja risk jne.

Selle suure töö valguses, mida meie pakendiettevõtjatest partnerid peavad praegu tegema, tekib ahvatlus valitsust kritiseerida, kuid äkki oleme me rahvana, kodanikena ise süüdi poliitikute suutmatuses tunnistada vigu ja teha muudatusi. Kipume viljelema arvamust, et kõik nemad seal üleval linnas on pätid ja kaabakad ning selle mentaliteedi valguses tahaksime oksa tõmmata iga väiksemagi vea teinud poliitiku, rääkimata siis suurematest vigadest. Me kõik oleme inimesed – eksime ja õpime, komistame, kukume ja tõuseme jälle üles –, nii ka kõigi tasandite juhid. Peab olema julgust oma inimlikkust tunnistada. Ja seda tuleks ühiskonnas tunnustada.

Autor: Rauno Raal