Meil on vedanud!

Eestil on presidentidega vedanud. Kõik taasiseseisvunud Eesti presidendid on olnud omas ajas parimad või vähemalt väga sobivad. Lennart Meri oma loomingulisuse, pisut hullumeelse õhinaga tuletas maailmale meelde, et on olemas riik nagu Eesti ja rahvas nagu eestlased. Arnold Rüütel oma maa- ja rahvalähedusega viis Eesti veendunult Euroopa Liitu ja NATOsse. Ja Toomas Hendrik Ilves tuletab diplomaatilisele kõrgseltskonnale taas meelde, et Eesti on oma väiksusest hoolimata tegija, mitte üksnes IT-vallas, vaid Eestil on oma sõna öelda ka maailmapoliitikas.

Ja nüüd siis Kersti Kaljulaid. Trafaretne oleks öelda, et ta on sobiv sellepärast, et Eestil oli kätte jõudnud naispresidendi aeg, et Eesti kõrgelt haritud naistel oli vaja end näidata. Kuigi ka see on tõsi: 40ndates aastates naised on Eesti kõige kõrgemalt haritud rahvastikurühm ja naiste harituses oleme maailmas tipu lähedal.

Ka Kersti Kaljulaidi neli last ja lapselaps pole peamine, mis teeb ta presidendina parimaks. Kuigi, jah, olukorras, kus Eesti sündimus on juba pikka aega olnud allpool taastetaset ja noored naised lükkavad laste saamist karjääri nimel aina edasi ning piirduvad ühe, parimal juhul kahe lapsega, on presidendi eeskuju kahtlemata ilus. Lootkem, et ka innustav. Usun, et äsjavalitud president võlgneb olulise osa oma reipast kõnnakust, rõõmsast meelest ja silmasärast oma lastele, kes pole tal lasknud vananeda, vaid võimaldanud ikka ja jälle näha maailma lapsesilmade läbi ja naerda koos lastega elu kummaliste keerdkäikude üle.

Kas see, et Kersti Kaljulaid ei teinud kaasa valimiskampaaniat, on probleem?

Küllap tunneksime teda praegu paremini, teaksime tema lemmikõpetajat keskkoolis, missugune oli parim sportlik tulemus ja mida arvas temast juhendav õppejõud ülikoolis. Aga kas seda ongi vaja? Meie ju ei pane sedelit hääletuskasti. Tänavune presidendiralli näitas, et rahva kõrge eelistusprotsent ei taga kaugeltki parimat tulemust valimiskogus, saati siis parlamendis.

Valimiskampaania praegusel kujul polnud tegelikult kooskõlas presidendi valimise korraldusega. Hoolimata minu suurest lugupidamisest kõigi tänavuste presidendikandidaatide vastu tundub olevat üsna mõttetu käia vallast valda ja külast külasse ning kõikjal kinnitada „Valige mind, mina olen parim“. Loomulikult on selle valimisringkäigu lisaväärtus saada pilt Eesti elust, mis on presidendile väga vajalik, aga sedagi on võimalik korraldada eesmärgipärasemalt.

Kersti Kaljulaidi üks tugevus on kindlasti Eesti elu nägemine välismaal teritatud pilguga ja siinsete väärtuste, kuid ka murekohtade väärikas hindamine, s.o „suure pildi nägemine“. Oskus panna Eesti niihästi Euroopa kui ka maailma konteksti ja seda oma nägemust adekvaatselt ja selgelt kõigile arusaadavas ilusas eesti keeles edasi anda. Selle oskuse taga on tarkus eristada olulist mitteolulisest, analüüsida ja võrrelda, teha järeldusi. See pole mitte ainult oskus, vaid ka julgus ja otsustavus. Usun, et lisaks sellele on tal ka julgust ja otsustavust vajaduse korral rääkida Eesti esindajana selle maailma vägevatega silmast silma kui võrdne võrdsega.

Vastused ei pea olema varnast võtta

Siiski, ülalöeldu puudutab eeskätt majandust. Vähem on teada see, missugused on uue presidendi seisukohad ühiskonnaelu konkreetsetes küsimustes. Loomulik iive on Eestis jätkuvalt negatiivne, napib nii lapsi kui ka töökäsi. Kas on tõhusam toetada ja julgustada siinseid peresid lapsi kasvatama või loota piiri tagant tulevale võõrtööjõule? Kuidas sillutada koduteed nende välismaale läinud Eesti inimeste jaoks, kes meelsasti tagasi tuleksid? Kas Tallinn peaks aina kasvama või oleks Eesti jaoks soodsam, kui rahvastik jaguneks riigis ühtlasemalt? Mida tuleks teha selle valiku toetamiseks? Kuidas tuleks hariduse andmist edasi arendada nii, et me ei kaotaks oma tugevusi, kuid saavutaksime õppimisrõõmu kõigile noortele nõnda, et kooliteed pooleli ei jäetaks ja Eestil poleks tarvis asjatundjaid mujalt siia kutsuda?

Ma tõepoolest ei arva, et kõigi nende küsimuste vastused peaksid presidendil olema esimestel tööpäevadel varnast võtta. Aga ma tahan kuulata asjalikke arutelusid neil teemadel, nende ja mitme teisegi nn pehme teema käsitlemist Eesti elu võtmeküsimustena, kusjuures ma loodan, et president ütleb sekka oma kaaluka ja erapooletu sõna.

Äripäev küsis hinnangut presidendivalimiste tulemusele ja protsessile rohkem kui 350 arvamusliidrilt, juhilt ja omanikult. Samuti palusime kommenteerida lahkuva presidendi tööd. Pikemaid kommentaare avaldame alates tänasest arvamuslugudena, lühemad vormime reedel ilmuvaks kokkuvõtlikuks looks.