Veebruari viimasel päeval saime ERRi uudisteportaali vahendusel teada, et igati lugupeetud inimene, loovettevõtete ühenduse juhatuse liige Ants Lusti soovis kasutada võimalust jääda seadusega ettenähtud kümnepäevasele isapuhkusele, ent sotsiaalkindlustusametist vastati talle, et temale kui juhatuse liikme lepingu alusel töötavale inimesele hüvitist isapuhkusel ette nähtud ei ole.

Teine karjuvalt ebaõiglane näide oli hiljuti see, kus EVEA kunagine president Indrek Stahl pidi Postimehe vahendusel nõudma juhatuse liikme õigust jääda eelpensionile. Ja lõpptulemusena see tal ka õnnestus – sotsiaalkindlustusamet muutis senist korda ja hakkas kõigile juhatuse liikmetele maksma väljateenitud eelpensioni. Huvitav, kas juhatuse liikmel pensionile jääda on lubatud või tuleks kindluse mõttes eelnevalt peied siiski ära pidada?

Veel üks muret tekitav erisus. Kui meenutada, siis 2014. aastast võeti tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muudatustega juhatuse liikmetelt ära sotsiaalsed garantiid töötuse korral. Üsna ruttu tekkis aga ka avalikkusel arusaam selle ebaõiglusest. Diskussioon on küll juba mõnda aega üleval, ent poliitikutel puudub igasugune huvi siin tehtud viga parandada.

Endine sotsiaaldemokraadist ettevõtlusminister Liisa Oviir ütles mullu EVEA ees esinedes, et juhatuse liikmete töötuskindlustuse puudumist ei saa heaks kiita, aga ei saa ka ära parandada, sest see läheks maksma suurusjärgus 10 miljonit eurot, ja et seda võidakse kuritarvitada. Austatud poliitikud, riigil ei teki mitte 10 miljoni euro suurune auk, vaid võlg Eesti kodaniku ees suureneb 10 miljonit eurot aastas.

Juhatuse liikmed paistavad olema Eesti riigi viimase aja kõige suurem sisemine oht. Ei saagi aru, mida täpselt kardetakse, kas seda, et just nemad varastavad riigikassa paljaks või saavad koguni liiga jõukaks. Või millest muust on tingitud selline juhatuse liikmete õiguste massiivne eiramine.

On raske aru saada riigist, kes ühe suupoolega kuulutab innovatsiooni, avatuse ja ekspordi ülimat tähtsust ja teisega annab mõista, et inimesed, kes oma igapäevase tööga just selliseid väärtusi loovadki, ei ole ülejäänud maksumaksjatega samaväärsed kodanikud.

Käib mingi kummaline klaperjaht. Asutad ettevõtte ja võtad vastutuse selle arengu eest ning ei palkagi tankistist juhatajat sinna. Vähe sellest, otsustad maksta riigile korralikult nii sotsiaal- kui ka töötuskindlustusmakse. Korraga saad aru, et ise oled loll, kui pöördud riigi poole, sest vastus on üks – oled juhatuse liige ja sinule ei ole ette nähtud. Kas see ei ole teine Eesti, kellelt küll võetakse meeleldi vastu maksuraha, aga kellele riik kindlustunnet pakkuda ei soovi. Püüa olla vähemalt naine, sest mehena on sinu maksurahal veelgi vähem kaalu.

Tulemusena külvab riik nihverdamise kultuuri(tust). Paljudel juhtudel ei ole juhatuse liige isegi ettevõtte omanik, vaid samasugune palgasaaja nagu enamik meist on. Ainus vahe on, et töösuhte pealkirjaks on kirjutatud juhatuse liikme leping, mitte tööleping.

On viimane aeg selline ebaõiglus likvideerida ja ümber hinnata ettevõtete omanike, juht- ja kontrollorganite liikmete maksustamine, ja neile inimestele, kes iga päev reaalselt Eesti elu edendavad, sotsiaalsete tagatiste loomine. Kui ettevõtja tänasesse sotsiaalsete garantiide süsteemi kuidagi ei mahu, siis võib olla on aeg luua eraldi ettevõtjamaks, mis sotsiaalsed garantiid siiski tagaks. Loomulikult ei saa selline maks olla seni makstavale lisaks, vaid asendaks praegust süsteemi.

Teeme ettepaneku juhatuse liikmetele, kelle põhiseaduslikke õigusi on riivatud põhjusel, et töösuhet reguleerib juhatuse liikme leping, pöörduda EVEA poole. Oleme valmis ühise hagiga pöörduma kohtusse Eesti riigi vastu, et saavutada juhatuse liikmete võrdne kohtlemine teiste maksumaksjatega.