Inge Rätsep • 8. märts 2017 kell 5:00

Olev Raju – mees teiselt planeedilt

Inge Rätsep  Foto: Erakogu

Majandusteadlase Olev Raju seisukohad lõid Interlex Translationsi tegevjuhi Inge Rätsepa pahviks.

Olen nõus Olev Raju nendega mõtetega, et valitsus võiks vähendada bürokraatiat ja aidata kaasa välisturgude avanemisele. Mõned mõtted olid muidugi ka lihtsalt toredad, eriti kui need vastaja eesmärgile vastupidisesse konteksti asetada. Näiteks järgmine:

„Aga meenutame kuulsat Saksa majandusimet. 1950ndatel aastatel toimus see selle arvel, et töölistele loodi nii suurepärased tingimused, et nad olid valmis töötama kas või 100 tundi nädalas. Ületöötamine tuli lausa seadusega keelata.“

Tõepoolest, kui riik võimaldaks ettevõttel vabalt luua oma töötajatele ahvatlevad töötingimused ilma neid tingimusi massiivselt maksustamata, siis mina usun ka, et paljud töötajad lausa nõuaksid ületundide tegemist. Mida ma sellega silmas pean? Seda, et iga lisaliigutus töötajale mugavate töötingimuste loomiseks ei oleks riigi poolt tööjõumaksudega maksustatud. Et näiteks spordiklubi eest tasumine poleks maksustatud, et auto võimaldamine tööandja poolt töötajale ei oleks maksustatud (kaasa arvatud mõne erasõidu tegemine), et ka lõuna- ja õhtusöögid tööandja kulul, lastehoiu kulude hüvitamine jms poleks tööjõumaksudega maksustatud.

Nimetagem seda näiteks maksuvabaks motivatsioonipaketiks. Et tööandja võiks oma töötajatele sarnaselt riigikogu liikmetega hüvitada kulutusi, mis seotud ettevõtte esindamisega väljaspool tööruume, näiteks kohtumised kliendiga, sh sõit kliendi juurde, restoraniarved, kingitused, mille piirmäär oleks mõistlik, et lähetuse päevaraha poleks piiratud teatud summaga ja kataks lähetuse tegelikke kulusid (eriti kehtib see välislähetuste kohta). Kõiki neid toredaid tingimusi, mida riik ettevõtjale oma töötajate jaoks maksuvabalt võimaldada võiks, ei jõuagi üles lugeda. Kõlab nagu ulme, kas pole?

Puhta ulme

Minu arvates pole see suurem ulme kui Olev Raju järgmine ettepanek:

„Kui riigisektoris palku tõsta, seisab iga eraettevõtja dilemma ees: kas tõsta palku või kaotada töötaja. Nii et kuhu nad pääsevad? Tuleb samuti palku tõsta.“

Vähemalt kahel juhul kolmest saaks tegelikkuseks siiski see variant, kus tööandja kaotab mingi hulga töökohtasid, et järelejäänutele nende töökoormust tõstes seda kõrgemat palka maksta. Kui see on ettepaneku eesmärk, siis on kõik korras. Palgafond on ettevõtetes siiski üsna täpselt kalkuleeritud kulu ja arvestab ettevõtte sissetulekutega. See on lihtne matemaatika. Kui näiteks minu klient on nõus mulle teenuste eest maksma x summa, siis vastavalt sellele kujunevad ettevõtte sees ka võimalused kulutustele, sh palgafondile, ei rohkem ega vähem. Kui klient maksab ühe tõlkelehekülje eest 13 eurot (ei saa märkimata jätta, et riigihangete tulemusel on riigile osutatavate tõlketeenuste hind veelgi madalam, näiteks 10–11 eurot), siis mina üle selle summa tõlkijale ja toimetajale maksta ei saa, pigem ikka vähem, sest sinna sisse peavad mahtuma ka ettevõtte üldkulud, nagu kulutused tarkvarale ja riistvarale, bürookulud ja projektijuhtimise kulud. Natukene võiks üle jääda ka ettevõtte arendamiseks ja poleks paha, kui ka omanikele vastutuse võtmise eest midagi meeleheaks jääks. Sest kui tegemist pole just sotsiaalse ettevõtlusega, siis iga ettevõtja eesmärk on teenida siiski kasumit.

Mida ma sellest järeldan?

Seda, et üks majandusteadlane ei tohiks avalikkuse ette paisata taolist vastutustundetut populismi (naivismi). Riigisektori palgad on niigi palgakasvu vedajad ja see Olev Raju arvates ebaoluline fakt, et ettevõtete kasumid juba teist aastat langevad, peaks tegema siiski ettevaatlikuks. Järelikult vähenevad ka investeeringud ettevõtete arengusse, mis omakorda vähendab meie ettevõtete konkurentsivõimet ja atraktiivsust potentsiaalsete investorite silmis.

Me ei ela enam ammu „õitsva sotsialismi“ ajastul, kus riik määras, kes, kui palju ja kuidas, kus viisaastaku plaan oli see, mille järgi elu käis. Kui riik tahaks päriselt tööturgu aktiveerida ja inimeste sissetulekuid suurendada, siis seda ei saavuta keeldude, käskude ega riigiasutuste „maale“ viimisega. Midagi tõsisemat oleks vaja ette võtta.

Aga nagu jutu alguses märgitud, mina pole majandusteadlane ja võib-olla ei näe ma ka suuremat pilti. Ametlik statistika siiski ütleb, et väike- ja keskmise suurusega ettevõtted annavad Eesti ettevõtlussektori käibest 81%, ekspordist 76% ja SKPst 53%. See tähendab minu arusaamist mööda, et ettevõtluse reeglistik peaks olema seatud eeskätt väikeettevõtluse järgi ja kitsendavaid erandeid võiks teha neile suurettevõtetele, nagu näiteks korralikku kasumit teenivale Eesti Energiale, mis pealegi on riigi omanduses.

Hetkel kuum