Keskerakonda rünnatakse kadedusest

Juhan Kiviräh  Foto: Erik Prozes

Keskerakonna tulevase edu pant see, kui hästi suudetakse kõnetada nii eesti- kui ka vene emakeelega valijaid, kirjutab sotsioloog Juhan Kivirähk.

Jagan Indrek Neivelti seisukohta, et sügisel ametisse astunud valitsuse peamine teene on selles, et seisev vesi pandi liikuma ning Tema Pühadus reformierakondlik maksusüsteem võeti arutusele/muutmisele. Kui Reformierakond üritas riiki juhtida nagu ettevõtet, siis nüüd püütakse esiplaanile seada ühiskonna vajadused. Riik ei pea teenima kasumit, vaid oma rahvast.

Eelarve kulude poolel on võimukoalitsioon teinud julgeid ja hädavajalikke samme, mis tõepoolest väärivad poliitika nime: tulumaksuvaba miinimumi ja peretoetuste märgatav tõstmine ning täiendava raviraha leidmine eelarvesse. Samas täiendavate tulude leidmisel nende otsuse katteks on valitsus jäänud kinni peenhäälestusse – otsitakse kümmet miljonit siit ja teist kümmet sealt. Ka siin oleks tulnud tegutseda märksa kindlameelsemalt ning leida eelarvetulude katteks lihtsamaid ning arusaadavamaid lahendusi.

 

Miks mitte varamaks?

Üks võimalus oleks kindlasti olnud Vabaerakonna pakutud üksikisiku tulumaksuprotsendi tõstmine. Mitte nii hea, kuid sisult ikkagi üheselt mõistetavam ning lihtsamini administreeritav, oleks ka uue rahandusministri Toomas Tõniste ettepanek tõsta käibemaksu. Rääkimata sellest, et mõistliku suurusega ettevõtte tulumaksu kehtestamine võiks olla ettevõtjatele vastuvõetavam ning pikemaajalist kindlustunnet pakkuv kui valitsuse praegune rapsimine aktsiisimäärade, panditulumaksu ja paljude teiste pisimuudatustega, mis ettevõtluskeskkonda mõjutama hakkaksid. Miks mitte mõelda ka kapitali ja varade maksustamise peale?

Millegipärast on opositsioon käimasolevas maksudebatis hakanud kõnelema riigile makstavatest maksudest kui repressioonidest ettevõtlike inimeste vastu. Maksud ei ole kindlasti mõeldud maksumaksjatele karistuseks, vaid selleks, et rahastada kogu ühiskonna huvides tehtavaid kulutusi. Ettevõtjad ei saa tulu mitte ainult tänu oma ettevõtlikkusele, vaid sellese annavad oma toetava panuse kümned tuhanded avalikust sektorist palka saavad töötajad.

Ratase rasked valikud

Jüri Ratase olukord korraga valitsust ja Keskerakonda juhtides pole kadestamisväärne. Sellist suurt organisatsiooni nagu Keskerakond ühe päevaga ei muuda, ei muuda ka mitte aastaga – tuleb toime tulla selliste inimestega ja sellise erakonnasisese poliitkultuuriga, nagu see hetkel on.

Siiski on erakonna käitumismustris juba toimunud tähelepanuvääne muutus. See kiirus, millega Keskerakond seekord patustajatest vabanes, oli muljetavaldav. Juba sama päeva õhtul pärast ebaõnnestunud NATO teemalise sõnavõtu päevavalgele tulekut oli Mihhail Korb ministriametist prii, samamoodi käis käsi korruptsioonisüüdistusega kinni peetud Arvo Sarapuul. Säärast otsustavust ei ole Keskerakond varem üles näidanud. Me ei kuulnud enam juttu, et ollakse puhtad nagu prillikivid või et teistel erakondadel on hingel hoopis suuremad patud.

See muidugi ei tähenda, nagu oleks Ratas suutnud Keskerakonnas korruptsioonilohe seljatada. Inimesi, kellele on omane käsi-peseb-kätt-tüüpi poliitikategemine, on erakonnas (ja muidugi mitte ainult Keskerakonnas) veel rohkesti. Kõige keerulisem on kahtlemata olukord Tallinna linnas, kus Keskerakonna ainuvõimu all on korruptiivne kultuur aastaid vohanud. Tallinna maksumaksjate jaoks oleks kindlasti kõige parem lahendus see, kui sarnane pööre, mis toimus vabariigi valitsuse tasemel eelmisel sügisel, leiaks sel sügisel aset ka linnavõimu juures – oleks viimane aeg liiga pikaks ajaks ainuvõimu nautima jäänud Keskerakond kas võimult tõrjuda või vähemalt ainuvõimust ilma jätta. Ma usun, et see looks paremad eeldused ka meeleparanduseks Keskerakonnas.

Venekeelne poliitik räägib vene valijaga

Mis puudutab Keskerakonna süüdistamist venemeelsuses, siis sellega oleksin ma ettevaatlik. Tihti kuuleme sellist arutluskäiku, et jah, Keskerakond on küll kõige suurema toetusega partei, kuid see toetus tugineb suures osas vene valijate häältel. Ja mis siis sellest! Eesti poliitikas kiputakse tihti alavääristama venekeelsete valijate hääli, otsekui oleks midagi kuritegelikku selles, kui keegi poliitikas selle märkimisväärselt suure ja olulise valijate grupi huve esindab. Sellega, et mitte kõik, mida räägivad ja teevad Yana Toom, Mihhail Kõlvart, Olga Ivanova jt. Keskerakonna poliitikud, Eesti poliitilise mainstream’iga kokku ei kõla, tuleb lihtsalt leppida. Nemad esindavad oma valijate häält.

Mihhail Korbiga oli pisut teine lugu, sest tema oli valitsuse liige ning välis- ja kaitsepoliitilistel teemadel mingitest erihuvidest lähtudes improviseerida ei tohi. Kuid koos oma valijatega pronkssõdurile lillede viimine või isegi vene keele õppekeelena säilitamise eest seismine ei tohiks küll poliitilist skandaali üles kütta.

Ilmselt rünnatakse Keskerakonda venekeelse toetajaskonna pärast puhtast kadedusest – küllap igatseks vene valijate toetust teisedki erakonnad. Kindlasti on Keskerakonna tulevase poliitilise edu pant see, kui hästi suudetakse kõnetada nii eesti- kui ka vene emakeelega valijaid. Keskerakond on end muidugi ise tule alla seadnud sellega, et hoiab endiselt jõus koostöölepet Venemaa võimuparteiga Ühtne Venemaa. Niikaua, kui see leping kehtib, on konkurentidel lihtne tembeldada vene valijate huvide kaitsmist Venemaa huvides tegutsemiseks.

 

Hetkel kuum