Raivo Aeg • 31 juuli 2017

Kilekotimehed ja linnavargad löövad kampa?

Raivo Aeg  Foto: Postimees/Scanpix

Õudne mõelda, kui valge kampsuni kilekotipoliitika ja Savisaare linnavarguse poliitika peaksid valimiste järel leivad ühte kappi panema, kirjutab IRLi Tallinna linnapea kandidaat Raivo Aeg.

Kui Edgar Savisaar käib oma nimekirja välja, siis lõhub see kõige enam Keskerakonda ja selle ainuvalitsemise jätkumist Tallinnas. Mis tähendab ühtlasi korruptsioonialti õhustiku jätkumise lõppu linnavalitsuses. See on hea.

Savisaar nimetab end videopostituse lõpus küll ühendajaks, mida võiks tõlgendada nii, et „suur ühendaja“ liidab mõlemad nimekirjad võidukaks keskerakondlikuks tervikuks – kuid millised positsioonid jätab see praegu võimul olevale Jüri Ratasele, Kadri Simsonile, Mihhail Kõlvartile jne? Teame ju, kuidas Savisaar käitub reeturitega: neil ei ole tema mängudesse enam asja.

Korruptsiooni võrdkuju

Eelkõige on Savisaar siiski korruptsiooni võrdkuju ja tema poliitmängudega kaasaminek tähendab kaasaminekut korruptsioonialti võimu jätkumisega. Soov poliitmängudes esimest viiulit mängida ei muuda fakti, et ta on Tallinna linnapeana kohtu alla antud süüdistatuna linnavarguses koos volikogu esimehe Kalev Kalloga. Pealegi, kas peaksime eeldama, et poliitilise võiduajamise käigus peab tervis vastu, aga ainult kohtusse minek tekitab terviserikkeid?

Loomulikult näeme, et kaurkenderlik avalikkuse šokeerimine ja mänguline manipuleerimine köidab osa valijaid ja poliitjõudude räpasemat osa. Näeme, et Savisaare märkimisväärsed minevikuteod koguvad endiselt hääli. Ent IRL Savisaare valimisnimekirjaga koostööd tegema ei hakka.

Savisaar võibki ju mõnda aega tembutada, kuid poliitiliselt jääb vastutus kõige toimuva eest lasuma Keskerakonnale. Nii korruptsiooni kui ka varastamise eest Tallinnas ja kogu segaduse eest, mis puudutab mänguri manipuleerimist valimisnimekirjadega. Poliitmaastik on muutumas veelgi killustatumaks, mis annab võimaluse sogases vees rasvast kala püüda üldjuhul kõige küünilisematele jõududele.

Näha on juba esimesi huvilisi nii Keskerakonnas kui ka väljaspool, kes toimunud käikude peale käsi plaksutavad ja leiavad Savisaare nimekirjaga koostöö tegemisel jumet olevat – vaatamata, et need jõud määratlevad end ette Savisaare korruptsiooni õigustama. Tänane kohtualune on Tallinna linna juhtimissüsteemi üles ehitanud enda ainuvalitsemisele, püüdnud seda süsteemi ustavate parteisõduritega kinnistada ja tema uus katse lavale tulla on tegelikult hale soov veel paariks aastaks agooniat pikendada.

Avalikkusel on muidugi huvitav jälgida Savisaare kalkulatsioone, millest mõnigi on juba täppi läinud. Ja inimesed on taas hakanud temast kõnelema. Reformierakond Kristen Michali suu läbi lausa kiitma „võitmatuid mängurioskusi“, nimetades korruptanti hellitavalt vanameistriks. Mnjah, vanameister ja mängur küll, aga milles täpselt? Õudne mõelda, kui valge kampsuni kilekotipoliitika ja Savisaare linnavarguse poliitika peaksid valimiste järel leivad ühte kappi panema.

Hetkel kuum