• Jaga lugu:

    Jätke luuletajale püksid jalga

    Jüri KolkFoto: Postimees/Scanpix

    Inimesed ja ettevõtted võiksid end nii palju austada, et loojale tema töö eest maksta, leiab kirjanik Jüri Kolk.

    Mõne aasta eest palus hea tuttav, et kirjutaksin tema sugulase tähtpäevaks luuletuse. Teatasin rangel toonil, et ei tee erialast tööd tasuta. Kui tahad, et ma aitaks sul kraavi kaevata või katust tõrvata – palun. Kui päev sobib, tunnen puudust päikesest või vihmast ja füüsilisest tööst, kui pakud pärast natuke süüa ja ehk isegi mõne õlle, võin tulla ja käed külge panna. Aga luuletust, anna andeks, ma sulle tasuta ei kirjuta. Tuttav ei saanudki mu jutu mõttest aru – miks siis nii? See ei ole ju minu jaoks suur töö. Eelmise ju kirjutasin tasuta.
    Mõni aeg hiljem ütles sõber, eduka väikefirma omanik ja tegevjuht, et minu raamatut ta küll ostma ei hakka. Ta eeldab, et saab selle kingituseks, ja mitte tähtpäevaks, vaid sel puhul, et mul sai raamat valmis. Jälle ei osanud ma sõpra solvamata talle selgeks teha, mida mina sellest asjast arvan. Aga arvan, et see on täiesti vale lähenemine. Minule sobib tema raha. Armastan teda küll, aga süüa tahan ka. Omalt poolt tõotan pühalikult, et ei solvu absoluutselt, kui mõni mu sõpradest mu raamatust ei huvitu.
     
     
    Piinlik on küsida
    Üle maailma on loojad hädas tasude saamise ja küsimisega. Jah, kõige hullem, et küsida on piinlik. Kunagi läksin avama näitust, mille jaoks olin kirjutanud saatetekstid, ja mõtlesin, et mine tea – äkki keegi hakkab mu loomingu kohta uurima. Võtan õige mõne raamatu kaasa, ja kui soovijaid on, siis müün neile. Muidugi lõppes asi sellega, et huvilisi oli, aga ma andsin kaasavõetud köited käest ära tasuta.
    Muidugi olen ma iga kord ise vähemalt natuke süüdi, et ei ole suutnud ennast kehtestada, aga oma seisukoha tutvustamise muudab raskemaks vaikiv eeldus, et sellest allikast peabki kõike tasuta saama, sest see on asjade loomulik kord. Täiendavaid raskusi tekib, kui satud raamatut müüma mingil esitlusel või mõnes teises poolpidulikus olukorras: ei ole lihtne ümber kehastuda õhtu tähest – mõned tähed on peaaegu nähtamatud, aga siiski tähed – arveametnikuks.
    Nüüdseks on juba mitu selle kolumni lugejat karjatanud: „Turumajandus! Kui müüa ei oska ja toode pole vajalik, siis ei olegi sel harrastusel eluõigust! Saame väga hästi hakkama ka ilma kunsti ja kirjanduseta!”
    Ei ole see asi nii lihtne.
    Esiteks, töö eest makstakse näiteks politseinikele, sõjaväelastele, arstidele ja õpetajatele. Nende ja paljude teiste elukutsete esindajad ei küsi raha kliendilt, vaid saavad seda riigi ümberjaotamismehhanismide kaudu.
    Teiseks, kui me räägime rahvusest ja riigist, siis on kirjandus ja kunst hädavajalikud, ja seda isegi juhul, kui publikuhuvi on leige. Selle väite korralik põhjendus on kolumni jaoks liiga mahukas, minu poolest võite jääda eriarvamusele.
    Isegi väita, et kirjutage siis paremini, siis elate ära küll, ei ole päris adekvaatne. Kaugeltki mitte kõigi vajalike asjade müügiväärtus ei ole tasakaalus neist tegelikult tõusva tuluga. Turg seda vahekorda paika ei pane, tegelikult ka. Igas kultuuris (ja kultuur on tunduvalt laiem mõiste kui selle ülemine tipp) on tegijaid, keda, kelle loomingut on väga vaja, aga kes ennast iialgi ise majandada ei suuda.
    Teil on kultuuri vaja
    Mõned ütlevad, et see, mida tänapäeva kirjanikud (piirdun lihtsuse mõttes kirjandusega, aga sama käib ka kunsti ja muusika ja veel paljude asjade kohta) teevad, ei ole midagi väärt. Palun vabandust, aga ma ei nõustu. Nende ütlejate valdav enamik ei ole asjaga kursis. Ja isegi kui mitte ükski tänapäevane autor ei köida ega kõneta, on ta omal kummalisel moel ometi tõenäoliselt peaaegu sama palju väärt kui mõni klassik aastakümnete tagusest ajast: lihtsalt sellepärast, et ta kirjutab praegu, lähtub tänapäevastest impulssidest – millisteks need tema loomingus ka ei muutuks. Ükski kultuur ei saa elada ainult konservidest, kui tahes maitsvad ja toitvad need ka ei oleks. Kultuuri olemuseks on lõputu ehitamine. Kui piirdutakse taasloomisega, hakkab surm peagi ust kraapima.
    Kõike öeldut ja ütlemata jäetut arvestades on samahästi võimatu mõista, miks leidub siiani suuri, kasumlikke ettevõtteid, mille juhid tahavad näiteks luuletajalt tema tekste tasuta kasutamiseks. Hariduslikel eesmärkidel, ütlevad nad. Teie saate ju reklaami, ütlevad nad. Eelarves pole raha ette nähtud, ütlevad nad.
    On täiesti selge, et end luule või kunstiga ehtides õnnestub ennast tunduvalt rohkem reklaamida ettevõttel kui loojal – näete, milline haridust ja kultuuri austav firma, kui tore! Püüda loojalt tema osa tasu maksmata välja pressida on leebelt öeldes kitsarinnaline ja lühinägelik.
    Juhan Liiv pakkus Estonia ehituse toetuseks enda seljast kuube (ja jalast pükse, aga sellest eriti ei räägita). Eesti ettevõtted ja inimesed peaks olema piisavalt rikkad, maksumaksjal või ärimehel võiks olla nii palju eneseaustust, et luuletajale püksid jalga jätta.
    Jaga lugu:
  • Hetkel kuum

Robert Sarv: palun terve inimese passi
Sportlikud, terved ja karsked inimesed on koroonapandeemia ajal pandud ebamõistliku ja -inimliku surve alla, kirjutab Emerald Legali vandeadvokaat Robert Sarv.
Sportlikud, terved ja karsked inimesed on koroonapandeemia ajal pandud ebamõistliku ja -inimliku surve alla, kirjutab Emerald Legali vandeadvokaat Robert Sarv.
Leidsin Estategurust pea riskivaba investeeringu
Leidsin Estateguru portaalist investeeringu, millel on ümber piisavalt turvavõrke, et seda pea riskivabaks pidada. Tõsi, täiesti riskideta see siiski ei ole.
Leidsin Estateguru portaalist investeeringu, millel on ümber piisavalt turvavõrke, et seda pea riskivabaks pidada. Tõsi, täiesti riskideta see siiski ei ole.
Tallinki konkurent paneb Lätti suurema praami käima
Rootsi laevafirma Stena Line paneb Ventspilsi ja Nynäshamni vahet käima kaks uut parvlaeva.
Rootsi laevafirma Stena Line paneb Ventspilsi ja Nynäshamni vahet käima kaks uut parvlaeva.
Suur intervjuu: kriis näitas, et ei tohi inimesi oma hirmudega üksi jätta
See kriis näitas, et inimesi ei tohi jätta üksi oma kahtluste ja hirmudega, rääkis Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere, kelle hinnangul juhiti Eestis koroonakriisi üldiselt päris asjalikult.
See kriis näitas, et inimesi ei tohi jätta üksi oma kahtluste ja hirmudega, rääkis Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere, kelle hinnangul juhiti Eestis koroonakriisi üldiselt päris asjalikult.