Terrorivaba Eesti, kas tõesti?

Teiseks, ohvriteks valiti teadlikult naisterahvad, keda meie kultuuriruumis on traditsiooniliselt kombeks olnud pigem kaitsta ja keda ei peeta ka sõjaliselt õigustatud sihtmärkideks. Veelgi hullem, üks vigastada saanutest oli lapsevankriga oma pooleaastast maimukest sõidutav ema.

Kolmandaks, pussitamised toimusid ainult päev pärast Barcelona rünnakut ja mõlemal juhul olid kurikaelad marokolased – kahel uudisel tekkis kumulatiivne efekt ja ühtlasi pani see kas või alateadlikult seoseid otsima. Et rünnaku läbiviija ise oma tegu terroriaktiks ei pea, esialgu lohutust ei paku.

Rünnakuid tegelikult varasemast vähem

Ratsionaalselt lähenedes võib väita, et liiklus-, tule- või uppumissurmadega võrreldes kaotab Euroopa Liidu riikides terroristide käe läbi elu kauduvväike arv inimesi. Statistiliselt vaadates on paaril viimasel aastal Lääne-Euroopas rünnakute arv vähenenud, oluliselt on aga kasvanud kinni peetud terrorikuritegudes kahtlustatavate isikute arv. Ka lõhkeaine ja tulirelvade kättesaamine on muutunud terroristidele raskemaks, nende asemel on hakatud rohkem kasutama autosid ja nuge – sarnase tee on varem läbi teinud Iisrael ja see näitab korrakaitsejõudude efektiivsust. Positiivset justkui oleks, aga uudiseid jälgides see silma ei paista. Kas viga on meediakajastuses? Kahjuks mitte. Aastatel 2015–2016 on võrreldes varasemaga jõuliselt kasvanud terroriaktides hukkunute arv, rohkem inimesi kui eelmisel aastal kaotas terroriaktides Lääne-Euroopas viimati elu 1988. aastal.

Eestis pole terrorirünnakuid olnud… Või kas ikka pole? Õiguslikult on see kindlasti tõsi, meie seaduste järgi terroriaktideks liigitatavaid tegusid siin toime pandud ei ole. Samas, terrorismi teistmoodi defineerides võiks tulemus olla teistsugune.

Isegi kui jätta kõrvale 20. sajandi esimene pool, kus riigikorrast sõltumata vasakradikaalid Eesti territooriumil mõned terroriaktid toime panid, on lähiminevikuski olnud mitmeti tõlgendatavaid juhtumeid – 1991. aasta suvel plahvatas pomm toonases piirivalve peakorteris Toompeal, 1995. aastal muutus plahvatuses kasutuskõlbmatuks Narva Eesti Gümnaasium, päris täpselt pole selgunud Pae tänava plahvatuste motiivid ning 1990. aastate sadade plahvatuste hulgast võib mõne kahtlase veel leida. Ka tulistamine ja väikeste lõhkeseadeldiste loopimine kaitseministeeriumis 2011. aastal oleks mõnes teises riigis võinud kvalifitseeruda terrorismiks.

Seega välismaa ekspertide pikemat perioodi puudutavatel kaartidel Eesti alati päris puhas olla ei pruugi. Sellegipoolest, pole Eestis mitte kunagi olnud ei suure inimohvrite arvuga ega religiooniga seostatavaid terrorirünnakuid. Eesti ja endiselt ka Soome on Euroopa mõistes rahulikud kohad, muust maailmast rääkimata. Terrorismiohu taset peetakse siin endiselt madalaks.

Ometi ei tähenda see, nagu midagi võimalike rünnakute välistamiseks ei tehtaks. Mõned meetmed on üpris nähtavad ja väga pikaajalised. Oluliste riigiasutuste ümbrusesse on ilmunud raudpostid või betoonkivid, mis ei lase neid võimalikul pahalasel pommiautoga rammida. Ka laulupeo rongkäigu või aastavahetuse pidustusi Tallinnas on turvatud autorünnakute vastaste betoonplokkidaga ja selleks pole vaja olnud mingit deklaratiivset ohutaseme tõstmist.

Vahet ei ole, kas öelda, et „tegu on uue reaalsusega, millega tuleb harjuda“ või tegu on „olukorraga, millega ei tohi harjuda“, oleme nende meetmetega harjumas niikuinii. Õnneks näeme me haruharva tänaval automaatrelvadega politseinikke, rääkimata sõjaväelastest, keda on siiani relvastatult näha olnud paraadil või õppustel.