Kartsin halvemat

EKRE kaotas suurelt

Aga laiemas plaanis on ääretult positiivne, et EKRE nii suurelt IRLile alla jäi. Ilmselt siiski ei toiminud nende vihkamissõnum nii hirmutavalt, nagu nad võib-olla lootsid, ning peletasid konservatiivse valija hoopis IRLi juurde tagasi. Selle eest peaks IRL olema ilmselt tänulik sotsidele, kelle kanda jäi selles kampaanias humanistlik-demokraatliku maailmavaate kaitsmise põhiraskus. Ma loodan väga, et see tendents jätkub.

Muidugi, mul isiklikult on ka IRLi seisukohtadega probleeme ning ka selles erakonnas leidub mõningaid inimesi, kellele Jaak Madisoni ja Georgi Kirsbergi maailmavaade ei pruugigi väga hirmuäratav tunduda. Aga tegemist on siiski ühelt poolt põhiseadust ja parlamentaarset demokraatiat, teiselt poolt aga Euroopa väärtusi austava erakonnaga.

EKRE ise võib ju üritada oma tulemust võiduna serveerida ja tehniliselt võttes nende esindatus kohaliku võimu tasandil muidugi ka tõusis. Aga kui septembris oli EKRE reiting Emori järgi 17% , siis on 6% valimistulemus ikkagi täielik läbikukkumine, mida ainult mittekodanike osalusega valimistel kuidagi seletada ei saa. SDP rohkem kui poolteist korda parem tulemus on näitaja juba omaette, kuid lisaks tuleb veel sedagi ära märkida, et kui EKRE läks minu teada enam-vähem kõikjal Eestis välja oma ametliku kaubamärgiga, oli mitmeid kohti, kus sotsid olid mõnes valimisliidus, nii et SDE liikmeid võis seda teed pidi sattuda volikogudesse proportsionaalselt veelgi rohkem kui EKRE omi. Vähemasti nendel valimistel on Eesti valija niisiis käitunud sarnasemalt Prantsuse ja Saksa valijaga ning selle üle võib olla uhke ja rõõmus.

Et rohelised valimiskünnise alla jäid, sellest on muidugi kahju. Just kohalikes omavalitsustes oleks nende panust sageli tarvis. 

Reform hingab Keskile kuklasse

Olukord, kus KE on juhtivas rollis nii riigis kui Tallinnas, peaks parimal juhul tekitama selle partei juhtkonnas arusaama, et oma positsiooni hoidmiseks peavad nad nüüd ennast näitama. Reformierakond hingab neile riigikogu valijaskonna piirides väga napilt kuklasse ning mõni apsakas või isegi otsustamatus keerulises olukorras maksaks ennast tõenäoliselt kohe kätte. Enam ei ole võimalik aastakümneid kestnud vastuseisuga Toompea ja all-linna vahel ühe või teise terava probleemi lahendamatust põhjendada. 

Oleks tore, kui KE suudaks oma olukorda  teadvustada ja eriti tahaksin muidugi loota, et sellega kaasneks ka aus otsavaatamine oma minevikule ning koostööle Ühtse Venemaaga. Seni, mis seal salata, pole KE ka pärast võimuvahetust selliseks arenguks palju lootust jätnud.