Taavi Rõivase 2015. aasta lõpul tavapäratu avameelsushoo käigus pillatud repliik peenhäälestuse ajajärgu saabumise kohta tõi kaasa üksmeelse ilkumislaine, mis enne Reformierakonna valitsuse kukkumist ei lõppenudki. Tegelikult võis aga ekspeaminister just selle lohaka, ent erakordselt täpseks osutunud diagnoosiga end ajalukku kirjutada.

Olen väga suur majandussaadete fänn, jätmata vahele ühtki “Buumi” ega “Restarti”. Äripäeva värske raadiojaam on mind aga suisa meeleheite äärele viinud, sest enam ei jaksa ma nädalas nii palju trenni teha, et kogu programmi selle jooksul läbi töötada. Kuid kas ahmin ma kogu seda materjali selleks, et kirgastuda säravatest investeerimisideedest, vaimustuda “uue majanduse” potentsiaalist, raputada maha stagnatsiooni taak? Ei, lihtsalt põnev on kuulata, kui kaugel võivad visionäärid elada reaalsest elust.

Neist kodanikest, kellega tasuta ajalehe toimetajana iga päev jagelema pean. Kelle arvates palka maksab valitsus ja kommunaalarved liigituvad maksudeks. Kes heitlevad järjekorras allahinnatud broilerirümpade eest (odavaid televiisoreid vist enam turvakaalutlustel ei jagata) ja kelle silmis Lätist taskukohase viina soetamist võib vaat et vabadusvõitluseks pidada. Kelle jaoks erakanalite lahkumine vabalevist võrdub inimsusevastase kuriteoga – kuidas nad nüüd “Seitsmeste uudiste” 99-sendisele päevaküsimusele vastates sõna sekka saavad öelda?

Eeltooduga ei soovi ma sugugi eliidi silmist pisaraid kiskuda ega kellegi järeleaitamiseks veelgi paksemat riiki välja kaubelda. Vastupidi – jälgides probleemide paletti, millega minu poole päevast päeva pöördutakse, süveneb küll veendumus, et heaoluühiskonna päike meid juba ammu soojendab. Valik tõsisemaid murekohti: Maxima saalihinnad erinevad sageli tegelikkusest, fooritsükkel pikendab regulaarset turulkäiku, ühistu esimees ei luba remondifondi laiali jagada. Aega ja raha jauramiseks näib olevat lõputult, ja seda kaugeltki mitte vaid vanaduspensionäridel.

Intellektuaalselt huvitav on muidugi ette kujutada, kuidas nimetatud kontingent asub tehisintellekti enda kasuks tööle panema ning start-up’e treides helgema tuleviku poole purjetab. Empiiriline kogemus suunab siiski arvama, et hetkel, mil robot majahoidja käest harja ära rebib, vabaneb viimasel see viimanegi tunnike päevast, mis seni tuli olude sunnil tööpostil enam-vähem kainena veeta.

Kuigi kahtlemata valmistavad logisevad bussigraafikud ja talumatud poejärjekorrad sootsiumile meeletuid hingepiinu, võtan omale siiski vabaduse arvata, et keskmise kodaniku suurimaks südamesooviks on, et kõik jääks laias laastus nii, nagu on. Eks näita seda ka valimised, kus nii korruptsioonist läbi imbunud Keskerakond Tallinnas kui stagnatsioonis mõnulev Reformierakond Tartus taas võimsa mandaadiga pulti kinnistati. Skandaalikesi sajatada meeldib kahtlemata meile, ajakirjanikele, ja meie paarile sõbrale Kalamajast ja Karlovast, kuid laiem üldsus ei näe mingit põhjust toimivat masinat lõhkuda. Olgem ausad, kummaski ülejäänud riigist tööjõudu ja maksumaksjaid sisse pumpaval linnal ju polegi tänu sellele parasitismile mingeid tõsiseid probleeme. Ülejäänud piirkondade kiun on aga liialt tasane, et kellelegi korda minna.

Oleme kasvuhoone klaaslae alla tukkuma jäänud keskmine heaoluriik ja ega me naftat leidmata olemasoleva inimmaterjaliga oluliselt kõrgemale tõusegi. Aga kellele seda vaja olekski – 30. positsioon ÜRO inimarengu indeksis on ju 188 riigi konkurentsis igati korralik tulemus. Mehed poe eest ütlevad igatahes kõlaval häälel: aitab rassimisest, aeg on lõdvaks lasta.