Erki Lõhmuste • 17 november 2017
Jaga lugu:

Kas Eesti riigi rahandus on kriisis?

Eesti riigi vapp.
Eesti riigi vapp.  Foto: Andras Kralla

Eesti riigi rahanduse olukord on väga hea kõikide arvuliste hinnangute järgi: sisulist probleemi riigi rahandusega ei paista isegi kõige konservatiivsematest arvulistest hinnangutest, kirjutab rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja asetäitja Erki Lõhmuste.

Analüütikud on siiski eri meelt hinnangutes sellele, kas Eesti majandus kasvab paraja hooga või liiga kiiresti.

Pärast Euroopa Komisjoni sügisprognoosi avalikustamist on jälle hoogu saanud arutelu Eesti eelarvepoliitika teemal. Asi on nimelt selles, et Euroopa Komisjoni hinnangu kohaselt on meie eelarve sügavas defitsiidis. Struktuurses defitsiidis, kui täpsem olla, ja lausa 1,4 protsenti võrra sisemajanduse koguproduktist (SKP).

Samas väidab valitsus, et nad on järginud konservatiivse eelarvepoliitika põhimõtteid ning on koostanud järgmise aasta eelarve tasakaalulähedasena. Nende kahe hinnangu vahel on sügav lõhe. SKP lõhe (ka toodangulõhe), kui täpsem olla, mis sisuliselt tähendab erinevat arusaamist majanduse hetkeolukorrast.

Praegune probleem on selles, et meie majandus on viimasel neljal aastal kasvanud kõigest 2,1 protsenti, mis ei lähe sugugi kokku üldise arusaamaga meie avatud ja dünaamilise majanduse kasvuvõimekusest.

Kellel siis on õigus ja kellel mitte? „Kõigil ja mitte kellelgi“ on ilmselt kõige korrektsem vastus. Hinnanguid Eesti majandustsüklile koostavad erinevad asutused, kes justkui kasutavad sarnaseid metoodikaid, kuid jõuavad erinevate tulemusteni.

Olemasolevate tootmisressursside ehk tööjõu, kapitali ning tehnoloogia abil püütakse hinnata majanduse optimaalset taset. Lisaks vaadatakse hindade ja palkade ning kindlustunde indikaatorite arenguid. Kokkuvõttes jagatakse majanduskasv kaheks – trend (potentsiaalne SKP) ja tsükkel (SKP lõhe).

Tehnilistesse nüanssidesse laskumata võib konkreetse aasta majanduse potentsiaali hinnangut vaadata kui mineviku ja tuleviku majandusarengute keskmist. Jah, meetodeid selle „keskmise“ leidmiseks on erinevaid, kuid see ei muuda sisu. Praegune probleem on selles, et meie majandus on viimasel neljal aastal kasvanud kõigest 2,1 protsenti, mis ei lähe sugugi kokku üldise arusaamaga meie avatud ja dünaamilise majanduse kasvuvõimekusest. Kui me võrdleme seda kasvu Euroopa Liidu keskmisega viimasel kolmel aastal (1,9 protsenti), siis on see olnud napilt kiirem.

Milleks kõrged kohad majandusvabaduse indeksites, kui sellega ei kaasne kiiremat majanduskasvu ning konvergentsi ehk jõukuse ühtlustumist meist kõrgemal arengutasemel olevate riikidega? Madalal majanduskasvul on olnud oma põhjused, mis osalt on ühised kogu Euroopas (kriisist taastumise venimine, vt Euroopa Komisjoni 2017. aasta sügisprognoosi), kuid osa neist on puudutanud ainult meie või meie lähiriikide majandusi, näiteks kaubandussanktsioonid ja kõikumised välistoetuste aastastes summades ELi mitmeaastase rahastusperioodi lõpu ja alguse tõttu.

Siit tekib hoopis küsimus, et miks hoida ja koguda reserve, mida sisuliselt mitte kunagi ei kasutata, samas kui on olemas selge investeerimis- ning arendamisvajadus?

Seetõttu on veninud ka meie majanduse normaalne taastumine üleilmsest finantskriisist ning Euroopa võlakriisist. Kokkuvõttes tähendab see, et madala majanduskasvuga aastad saavad majanduse nn „keskmise“ potentsiaali arvutustes tavapärasest suurema kaalu.

Veelgi olulisem on see, kas vaatame majandustsükli hindamisel ikka õigeid majandusnäitajaid. Vaadates näiteks inflatsiooni, jooksevkonto saldo, säästmise või investeeringute arenguid, võime jõuda hoopis teistsuguse majandustsükli hinnanguni. Usaldusväärsema hinnangu majanduse praegusele olukorrale saame aastate pärast, kuid siis on sellest saanud tagantjärele tarkus, millega pole enam suurt midagi peale hakata.

Valitsus peab otsustama praegu, millist eelarvepoliitikat ajada ja kui suurt nominaalset defitsiiti või ülejääki teha.

Kõrvutades erinevate institutsioonide SKP lõhede hinnangute abil saadud struktuurse eelarvepositsiooni hinnanguid, paistab järgmise aasta kohta silma, et kõigi puhul on eelarve struktuurses defitsiidis. Selle ulatus on muidugi erinev, kuid eri hinnangute keskmise puhul võib arvata, et siseriiklikult lubatud defitsiidi piir 0,5 protsenti SKPst võib järgmisel aastal saada ületatud.

Samas ei ole ohus Euroopa eelarvereeglitega lubatud struktuurse defitsiidi piirmäär, mis on 1 protsent SKPst. Küsimus on pigem selles, kas Eestil sobib üleüldse eelarvet püsivas defitsiidis hoida. Meil on ju väga hästi meeles viimase kriisi õppetund, kus headel aegadel hoogsalt kulutanud riigid said väga rängalt karistada. Kõige raskemal ajal oli ELis kaheksa liikmesriiki, kes vajasid rahvusvahelist tuge võlakriisist väljumiseks. Sealhulgas ka meie naaberriik Läti. Kreeka on endiselt oma varasema võla kütkeis ja peab veel aastaid, kui mitte aastakümneid elama oma võlausaldajate armust ja pingsalt järgima nende ettekirjutusi. Sellist saatust me tõesti Eestile ei soovi ja õnneks pole seda ka karta.

Headel aegadel kogunenud reservid aitasid meil tõesti kriisi raskeimad hetked üle elada selliselt, et meil ei olnud vaja eelarvekulude katteks võlakoormust suurendada. Samas on see tagatud ka praegu, valitsussektori reservide maht 2016. aasta lõpu seisuga oli 2 miljardit eurot, mis on 100 miljoni võrra suurem, kui see oli enne majanduskriisi. Samuti on reservide maht suurem valitsussektori võlakoormusest ehk meil netovõlg eelmise aasta lõpu seisuga puudus.

Olenemata riigivõla suurusest on kriisiga toimetulek tagatud Riigikassa hallatavate likviidsus- ja stabiliseerimisreservide abil. Kui likviidsusreserv peab tagama riigi igapäevaste kohustuste tagamises, siis stabiliseerimisreservi saab kasutada ainult erakordsete sündmuste puhul, sh majanduskriiside ajal. Lisaks on kehtestatud nõuded likviidsusreservi miinimumtasemele, mis peab võimaldama riigi väljamaksete teostamise maksutulude vähenemise 2009. aastaga sarnastes tingimustes vähemalt 9 kuu ulatuses. See tähendab, et riigil on olemas rohkem kui piisavad puhvrid ka väga suure majanduslanguse üleelamiseks.

Siit tekib hoopis küsimus, et miks hoida ja koguda reserve, mida sisuliselt mitte kunagi ei kasutata, samas kui on olemas selge investeerimis- ning arendamisvajadus?

Mida soovitavad meil teha rahvusvahelised institutsioonid?

Maailma arenenuma majandustega riike ühendav Pariisi mõttekoda Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) on oma viimases Eestit käsitlevas ülevaates soovitas meil ära kasutada praegust väga soodsat majandusolukorda ja ülimadalaid intressimäärasid ning investeerida riigi ülesehitamisse. See tähendaks mõõdukat eelarvepuudujääki majanduse kasvupotentsiaali suurendamiseks ning Eesti inimeste heaolu kiiremaks tõstmiseks. See ei tooks kokkuvõttes kaasa olulist võlakoormuse kasvu ja tagaks endiselt meie riigi rahanduse jätkusuutlikkuse. Mõõdukas ehk SKPst poole protsendini ulatuv püsiv eelarvedefitsiit hoiaks Eesti riigi võlakoormuse suhtena SKPsse ligikaudu praegusel tasemel.

Selge on, et meie majanduskasv on viimasel neljal aastal olnud suhteliselt madal nii meie varasemate kasvude kui ka teiste Euroopa Liidu riikide majanduskasvudega võrreldes.

Ainuke majanduslik vastuargument defitsiidis eelarvele on selle ajakohasus. Aga nagu juba kirjutatud, me ei tea piisava usaldusväärsusega, milline on meie praeguse majandustsükli seis ehk kui palju on meie SKP ülal- või allpool potentsiaalset taset. Selge on, et meie majanduskasv on viimasel neljal aastal olnud suhteliselt madal nii meie varasemate kasvude kui ka teiste EL riikide majanduskasvudega võrreldes.

Madala majanduskasvu taustal tundub praegune kasvu kiirenemine küll suur, kuid 2007. aasta buumiperioodiga võrreldes on meie majandus oluliselt vähem ohustatud, mistõttu ei saa ka suurt kriisi oodata. Puudub laenuvõimendus ning kinnisvarahindade arengud on olnud kooskõlas sissetulekute arengutega. Ehitussektor on samuti seisakust väljumas, mille taga on praegu peamiselt riigi investeeringute kasv uue ELi rahastusperioodi avanemise ning kohalike valimiste tõttu. Järgmisel aastal riigi investeeringute olulist kasvu oodata ei ole.

Praegu majandust eelarve kaudu oluliselt jahutama hakates võime teha rohkem kahju kui kasu, mis võib kaasa tuua üldise kindlustunde languse ning ohtu seada erainvesteeringute äsja alanud taastumise. Nominaalselt on järgmise aasta eelarve planeeritud puudujäägis, kuid tasakaalu lähedal. Struktuurselt on eelarve defitsiidis, meie hinnangul 0,25 protsendiga SKPst, eri institutsioonide keskmist arvestades 0,6 protsendiga SKPst. Praegu ei ole eri majandustsükli hinnanguid vaadates tõenäoliselt kõige õigem hetk majandust stimuleerida, kuid arvestades eelarvedefitsiidi suurenemise ulatust, ei sea see praegu meie majandust ohtu. Planeeritud lisainvesteeringute arvel võib suureneda tulevane (potentsiaalne) majanduskasv ja heaolu. Eesti riigi rahanduse olukord on väga hea kõikide arvuliste hinnangute järgi.

Arikkel ilmus Rahandusministeeriumi blogis.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt