Jaak Aaviksoo • 16 jaanuar 2018
Jaga lugu:

Tõde üksi meid ei päästa

Jaak Aaviksoo
Jaak Aaviksoo  Foto: Raul Mee

On suurepärane, et lõpuks ometi on riiklikul tasandil mõistetud strateegilise kommunikatsiooni tähtsust ning asutud sinna ka panustama, kirjutab endine kaitseminister ja tänane TTÜ rektor, akadeemik Jaak Aaviksoo.

Alanud aasta tähistab olulist läbimurret meie riiklikus mõtlemises – riigikantselei juures alustatakse tegeliku strateegilise kommunikatsiooni võimekuse väljaehitamist, kasvatades vastavat eelarvet üle kümne korra. Parem hilja kui mitte kunagi.

Saatuse tahtel ilmnes minu jaoks sellise riikliku võimekuse hädavajadus (koos kahetsusväärse tõdemusega meie sellealasest suutmatusest) pronksiöö sündmuste puhkedes juba 11 aastat tagasi. Suutmatus johtus soovimatusest, mis väljendus valitsevas kontseptuaalses seisukohas, et tõde kaitseb ennast, ja koos endaga ka meid, kes me loomulikult tõe poolel seisame, iseenesest. Seega pole riigil vaja midagi kommunikeerida, las seda teeb vaba ajakirjandus.

Tõsi, töötades välja laiapõhjalise riigikaitse kontseptsiooni, õnnestus selles sobimatuks peetud strateegilise kommunikatsiooni asemel sõnastada psühholoogilise kaitse vajadus, ent ka selle võimekuse tegeliku sisustamiseni ei ole kuni viimase ajani jõutud. Toonase mõtlemise taset iseloomustas hästi kohati hüsteeriline reaktsioon 2011. aasta märtsis ilmunud artiklile „Infokonfliktid ja enesekaitse“. Kirglik ja samavõrd sallimatu soov asendada tegelik maailm kogu oma vastuolulisuses vaid deklaratiivse tõega täidetud ideaalmaailmaga ei võimaldanud isegi mingit sisulist arutelu, tegudest rääkimata.

Infoplahvatusest segaduses

Täna oleme Brexiti, Trumpi ja paljude muude õppetundide võrra targemad, rääkides erutunult ja tõsimeelselt tõejärgsest või tõepõhjata maailmast. Justkui oleks maailm just nüüd kuidagi tõest eemaldunud. Targem on näha maailma siiski muutumatult nii tões kui vales eksisteerivana. Mis aga on selles maailmas toimunud, see on tehnoloogilise arengu poolt võimaldatud infoplahvatus. Omaaegsed, valdavalt riiklikult ja/või elitaarselt väärtusplatvormilt kujundatud rohkem või vähem usaldusväärsed teabevood on asendunud lõputu hulga erinevatest huvidest kantud infovoogudega, kus terade sõkaldest eristamine on vaevarikas, kui mitte võimatu.

Võiks ju postmodernistlikult juubeldadagi – infomonopol on surnud, elagu tõdede paljusus! –, kui enamik inimesi poleks selle käigus kaotanud igasuguse orientatsiooni ja muutunud seeläbi manipuleeritavateks. Selles uues virtuaalses reaalsuses eksisteerivad loendamatud võimalused oma huvidest lähtuvate sõnumite edastamiseks, jättes ettevalmistuseta sinisilmad üksi neid ähvardavate ohtudega, olgu selleks siis ISISe värbamiskampaaniad või hübriidsed diversioonid totalitaarsete ideoloogiate teenituses. Valede võimu sinisilmselt alahinnates on libauudiseid ja pooltõdesid talumatult palju saanud ning koos nendega on kadunud ka usk tõe kõikevõitvasse jõusse. Tõde meid ei päästa, peame end ise päästma koos tõega.

Oleme endas kindlad

Siit tulenebki esmane strateegiline ülesanne – leida iseennast sellest valedemerest üles, hoida oma identiteeti ning tagada selle väärikus. Teada, kes ma olen, kust ma tulen ja kuhu lähen. Luua ja jutustada edasi oma lugu – inimesena, pere liikmena, rahvana, eurooplasena. Teadmine elulistest faktidest aitab seejuures neid lugusid luua, ent tõesest teadmisest üksi on omamüüdi loomisel ja edasikandmisel sama palju abi kui korrutustabelist luuletamisel. Usk iseendasse hoiab seda lugu koos, ilma usuta pudenevad faktikesed mõttetuteks kildudeks, mida mõni vägevam usk siis sobivas seoses saab oma lugudesse põimida.

Kohati ongi me eneseusk murenemas. Pruugib vaid mõnel võõraste huvidega nakatatud edeval provokaatoril meie laulupeo lugu fašismiks või president kurjategijaks tembeldada, kui asutaksegi tõsimeelselt arutama poolt- ja vastuargumente. Arutlejate esirinnas uusmarksistlike meetoditega varustatud dekonstruktorid, kes omamoodi siiralt püüavad tõeni jõuda. Suutmata seejuures näha oma tööriistarolli võõraste huvide strateegilise kommunikatsiooni teenistuses.

Suutlikkus niisugustele rünnakutele vastu seista ongi psühholoogiline kaitse – strateegilise kommunikatsiooni vundament, tema immuunsüsteem. Muidugi peab tark inimene aeg-ajalt veenduma oma minapildi õigsuses ja seda ka vajadusel kohendama, ent täiesti hukatuslik on seda teha enesepiitsutusena iga välise provokatsiooni peale. Õigus olla sina ise sisaldab ka kohustust olla väärikas, sest vaid nii saad teenida lugupidamise teistelt, sh ka oma oponentidelt ja isegi vaenlastelt.

Usume oma unistusi

Strateegiline kommunikatsioon on siiski midagi hoopis enamat kui psühholoogiline kaitse. See tähendab teadlikku ja suunatud informatsiooni edastamist ja suhtlust oma eesmärkide saavutamiseks. Niimoodi mõistetuna eeldab ta mitte ainult eneseteadliku, vaid ka tahet omava subjekti olemasolu. Ja nii nagu identiteet, ei saa ka tahe kuidagi sündida faktilisest teadmisest ja tõest, vaid unistustest ja väärtustest. Tahe on soov ja võime muuta maailm paremaks, just nii, kuidas keegi seda mõistab, nähes selles paremas maailmas ka kohta iseenda jaoks. Strateegilise kommunikatsiooni eesmärk ongi leida sellele mõistmisele toetajaid, neid, kellega koos oma unistus teoks teha. On hea, et oleme mõistnud niisuguse suhtlusvõime vajalikkust ka riiklikul tasandil.

Uskugem siis oma võimesse midagi korda saata ja ärgem laskem end heidutada neist, kes oma rumalusest või manipuleeritavusest meid ja meie lugu pidevalt küsimärgi alla seavad.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt