Võõrtööjõust ei ole pääsu

Arusaadavalt ei pruugi võõrtööjõud paljudele meeldida. Ühele ei sobi, et meie sekka tuleb elama rohkem välismaise taustaga inimesi, ja ta kardab probleeme seoses integratsiooniga. Teine kardab suurenevat konkurentsi tööjõuturul, kolmas näeb võõrtööjõu taga ettevõtjate saamahimu jms.

Eestis on praegu täitmata ligi 13 000 töökohta. Vanemaealiste arv kasvab väga kiiresti ja tööjõuturult lahkub rohkem inimesi, kui juurde tuleb. Probleem on aastatega pigem süvenemas. Sotsiaalkindlustuse kulud suurenevad, kuid täiendavate maksumaksjate lisandumist pole näha.

Olen Eesti riigi patrioot, soovin laiendada siin oma majandustegevust ja üritan tagada oma töötajatele hea palga ka tulevikus, kuid kahanev rahvastik saab üha suuremaks piduriks majanduse arendamisel. Üha enam näib, et oleme sattunud suletud ringi, mille olemasolu tunnistamiseks ja millest väljapääsu otsimiseks on väga vähe poliitilist julgust.

Vähenev inimeste arv ei võimalda ettevõtjatel investeerida, sest pole kedagi tööle võtta, kuid samas on üha vähem ka neid, kellele oma kaupa ja teenuseid müüa. Kuna pensionäride arv suureneb ja sellega kasvavad ka riigi kulutused, on riik asunud kiiresti suurendama maksukoormust.

See paneb nii tänaseid kui ka tulevasi ettevõtjaid paratamatult mõtlema, kas Eesti riiki investeerimisel on üldse perspektiivi. See ei kehti mitte ainult ettevõtjate, vaid ka tulevaste töötajate kohta – kui noored näevad, et Eestis tegutsemise või elamisega kaasneb ebamõistlik maksukoormus, minnakse siit lihtsalt ära. Et näha selle teekonna lõpus riigi maksejõuetust ja sotsiaalset laostumist, ei pea olema majandusteaduste doktor.

Võõrtööjõu vastased peaksid endale teadvustama, et aeg, kus riigid ja rahvad elasid isolatsioonis, on pöördumatult läbi. Töökohad on mobiilsed ja inimesed liiguvad nendega kaasa. Küsimus on selles, kas Eesti soovib nendest protsessidest kasu lõigata või jääb kõrvaltvaatajaks ja kaotajaks.

Eestis elab ja töötab ebaseaduslikult tuhandeid inimesi, kes ühiskondlikus elus kaasa ei löö ja makse ei maksa. Kiiresti tõusva palgatasemega riigis on ilmne, et neid inimesi tuleb siia veel ja veel. Kas sulgeme silmad ja teeme nägu, nagu probleemi ei oleks, või muudame seadusi, et need töökohad seadustada ja tagada riigile maksutulu?

Ühe vastuargumendina võõrtööjõule tuuakse esile vajadust koju tuua majanduskriisi järelmõjul ära kolinud Kalevipojad. Suur osa neist on siiski Eesti tööjõuturu jaoks kadunud – kes on otsustanud töötada välismaal kuni pensionipõlveni, kes on seal abiellunud ja pereelu alustanud või siis saanud tööpakkumise organisatsioonis, mille sarnast Eestis ei ole. Suur osa emigreerunuid ei kavatse tagasi pöörduda. Nende inimeste asemele on paratamatult vaja uusi töökäsi.

Võõrtööjõudu on vaja Eesti majanduse ja riigi käimashoidmiseks kaasata juba praegu. Puudu on nii vähe- kui ka kõrgelt kvalifitseeritud töötajatest. Tänaseks elab ja töötab Eestis juba palju teiste Euroopa Liidu riikide kodanikke, kuid on vähetõenäone, et suudaksime suurenevat tööjõupuudust katta sisserände arvel teistest Euroopa Liidu riikidest. Seda ei toeta ei meie kliima, sotsiaalkindlustuse süsteem ega haridussüsteem. Seetõttu peaksime suurendama kolmandate riikide sisserändekvooti. Peaksime seda tegema targalt, vältides uste avamist inimestele, kelle riiki sisenemise läbi suurenevad julgeolekuriskid või raskenevad integratsiooniprotsessid. Aga seda mõistlikult tehes oleks meil kõigil üksnes võita.