Sarapuud kohtus vaevalt Ligi ja Helmet võidavad

Väljendusvabadus on oluline demokraatia alustala, kuid on ka olukordi, mil väljendusvabadust saab või isegi peab piirama. Seda saab teha näiteks eraelu kaitseks, laimu, vaenukõne, nilbuste või pornograafia levitamise tõkestamiseks, avaliku korra või julgeoleku huvides, konfidentsiaalse teabe, ärisaladuse või autoriõigusega kaitstud teabe levitamise takistamiseks.

Sarapuude juhtum seondub väidetava laimuga nende aadressil. Tavaolukorras peab laimavate faktide esitaja tõendama faktide tõele vastavust ning hinnangute puhul välja tooma piisavalt tõeseid fakte, millel need hinnangud põhinevad.

Jürgen Ligi ja Martin Helme avaldasid oma subjektiivset arvamust, mis oli seotud ühistranspordisüsteemi ümberkorraldustega. Mõlema puhul tundub, et arvamus põhineb sellel, et nad ei näe ümberkorraldustel majanduslikku põhjendust, mistõttu kahtlustavad omakasupüüdlikkust. Lisaks tuleb arvestada väljaütlemise konteksti ehk siis poliitilist võitlust: Martin Helme ja Jürgen Ligi on väljapaistvad opositsioonisaadikud, mistõttu võibki eeldada neilt koalitsioonisaadikute suhtes pigem kriitilisi seisukohti. Seega ei saa kuidagi väita, et Ligi ja Helme sõnavõtud oleksid olnud kuidagi eriti riivavad või ebatavaliselt räiged Eesti poliitilise debati kontekstis.

Teisalt peab vaatama ka laimatava isiku staatust, eelkõige seda, kas kritiseeritavate näol on tegemist avaliku elu tegelastega või mitte. Eraisikute õigus eraelu ja reputatsiooni kaitsele on palju laiem kui avaliku elu tegelastel. Poliitikud kui avaliku elu tegelased peavad taluma kõrgendatud kriitikat ning huvi nende tegemiste vastu, tulenevalt nende rollist ja mõjust Eesti ühiskonnas.

Arvo ja Kersti Sarapuu suhtes võib avalikult seega ka taolisi kriitilisi arvamusi avaldada, mida tavainimese suhtes ei pruugi olla lubatud teha. Kuid ka sellisel juhul ei tohi unustada oma väidete faktilist põhjendust välja tuua. Selleks, et väljaütlemiste puhul oleks tegemist Sarapuude inimõiguste riivega, peaksid nad samuti olema võimelised näitama, et väljaütlemised on piisavalt tõsised, et nende era- ja perekonnaelu häirivad.

Täiendav dimensioon asjas on maailmas üldlevinud praktika, et parlamendidebatis on väljendusvabadus kaitstud eriti laialt eesmärgiga aidata kaasa vabale mõttevahetusele. Samas pole see täiesti piiramatu. Ungaris juhtus 2006. aastal, et saadik süüdistas parlamendisaalis peaministrile küsimust esitades ühte ministrit selles, et too ei uurinud paremäärmuslike rühmituste julgeolekut ohustavat tegevust seetõttu, et ministri isa oli ise ühe taolise natsliku rühmitusega seotud. Inimõiguste kohus leidis, et Ungari ei olnud rikkunud väljendusvabadust kaitsvat artiklit 10, kui kohtud mõistsid tsiviilvaidluses ministrile laimu eest hüvitise. Inimõiguste kohus leidis, et süüdistus oli väga tõsine, puudutas kolmandaid isikuid lisaks poliitikutele (ministri isa) ning et tsiviilvaidluses välja mõistetud summa polnud märkimisväärselt suur.

Sarapuude hagiga sarnasem oli Poolas 2016. aastal toimunud juhtum, mille puhul üks Õiguse ja Õigluse Partei liige süüdistas telesaates Poola peamist ajakirjandusväljaannet Gazeta Wyborcza, et viimane teeb koostöös ühe ettevõtjaga nende partei vastu laimukampaaniat. Ajaleht pöördus poliitiku vastu kohtusse ja Poola kohtud mõistsidki talt välja krõbeda, üle 10 000eurose hüvitise. Euroopa inimõiguste kohtus võidutses siiski poliitik, kuna Strasbourgi kohtunike arvates esitas ta väited poliitilises diskussioonis, mistõttu ei saanud talt nõuda väidete lõplikku tõendamist, vaid üksnes tavapärase hoolsuskohustuse järgimist. Kuna ajalehed osalevad poliitilises diskussioonis, peavad nad taluma kriitikat avaramalt kui eraisikud, ütles kohus.

Kuna Sarapuude kohtuasja mõlemad osapooled oleksid poliitikud, väljaütlemised seonduvad poliitilise debatiga ning tegevusega riigivalitsemise valdkonnas ja kriitika pole täiesti asjakohatu, on raske näha kohtuasjal suurt edu.

Samas on igaühel õigus pöörduda kohtusse, kui ta arvab, et talle on liiga tehtud. Jürgen Ligi ja Martin Helme on piisavalt võimelised ennast tsiviilasjas kohtus kaitsma ning kohtuvõim on Eestis sõltumatu, seega suukorvistamisest rääkida ei saa. Vastupidine oleks olukord juhul, kui tegemist oleks kriminaalsüüdistusega või kui taoline praktika muutub massiliseks.

Oleme Eesti Inimõiguste Keskuses Läti ja Leedu partneritega taoliste küsimuste lahendamiseks välja töötanud inimõiguste giidi, kus saab igaüks lähemalt uurida väljendusvabadusega seonduvat ja leida vastuseid.