Erastagem ülikoolid

Haridus on eduka ühiskonna alus, kuid ettevõtjate hulgas liikudes kuulen järjest rohkem muret, kuidas meie kõrghariduse arengule on suurimaks takistuseks saanud ülikoolide toimimismudel. Ehk nagu Albert Einstein on öelnud: “Ainus, mis segab õppimist, on haridus.”

Mida peaks meie ühiskond tegema haridusturu asjus teisiti, et eksponentsiaalses teabekasvus ellu jääda? Ja mida teha, et Eesti ülikoolid võiksid saada niisama tunnustatud ja kuulsaks õppekeskuseks, nagu seda on näiteks Harvard või MIT?

 

Ajastul, kus intellektuaalne kapital on muutunud üheks väärtuslikumaks varaks maailmas, on ülikool keskne institutsioon määramaks, kui edukas saab olla temaga seotud ühiskond. Et tunnetada hariduse väärtuse rahalist mõõdet, siis vaatame TOP3 väärtuslikumat ettevõtet maailmas: Apple, Alphabet (st Google) ja Microsoft. Neist esimese turuväärtus läheneb triljonile dollarile, mis on umbes sada Eesti riigieelarvet. Kõige kolme puhul on nende füüsiline vara bilansis turuväärtusega võrreldes marginaalne. Kõik nad pakendavad teavet, kasutavad oma tegevuses valdavalt algoritme, hoiavad triljoneid andmeobjekte. Valdkonna dünaamikat iseloomustab asjaolu, et nendes tehnoloogiafirmades püsib keskmine töötaja alla kahe aasta. 

Siit tuleb pragmaatiline ülesanne kõrgkoolidele: kasvatada sellistele ettevõtetele tulevasi töötajaid ja ühiskonnale uusi ettevõtjaid, uute tehnoloogiafirmade asutajaid. 

Ülesande lahenduse poole liikudes näeme Eesti tänases riiklikult rahastatud ülikoolide süsteemis nelja suurt probleemi.

Esiteks – see ei ole ühiskonnale efektiivne mudel. On ilmselge, et turumajanduses tegutsevad eraülikoolid on efektiivsemad kui tsentraalse plaanimajanduse loogikal töötavad riigiülikoolid. Seda tõestavad Eesti erakõrgkoolid: hoolimata riigikapitalismiga rikutud haridusturust ja ebaausast konkurentsist maksumaksja raha eest tasuta teenust pakkuvate riigiülikoolidega, saavad turul hakkama ja majandavad ennast ära. See on võrreldav olukorraga, kui riigiülikoolid peaksid toime tulema konkurendiga, kes maksaks igale õpilasele õppimise eest tasu.

Avalikus sektoris konkurentsi välditakse ja kardetakse.  Olen märganud, kuidas mitmed riigiametnikud kardavad erakapitali ja konkurentsi nagu tuld.  Erasektori teeb aga efektiivseks just konkurents kliendi rahakoti pärast. Ta peab teenuse tegema kliendile a) kasulikuks ja b) ägedaks. Konkurents on selleks ainulaadne ja hädavajalik jõud. Ka erasektor ei oleks efektiivne, kui ei oleks konkurentsi, mis sunnib selleks. Efektiivsus ongi ebameeldiv.

Teiseks – kui riik osaleb mingil turul, on see turg rikutud ja erakapital välja tõrjutud. Kui turul on riigi poolt finantseeritud tasuta teenuse pakkujad, kes ei lähe kunagi pankrotti, siis eraülikoolidel, kellest võiksid siis need Eesti Harvardid saada, on väga raske või võimatu sinna kõrvale tulla – nad peavad otsima nišše, mida riigiülikoolid oma tasuta teenusega ei kata.  

Kolmandaks – riigiülikoolide osalemine turul surub alla õppejõudude palgad. Riik on pea monopoolne tööandja. Õppejõudude palgad Eestis on palju madalamal, kui nad maailma haridusturu järgi hinnates peaksid olema. Ja see madal palgatase kandub üle ka eraharidusturule läbi selle, et riigi teenus on üliõpilasele tasuta. Järelikult ei saa seda teenust turul kõrge hinnaga müüa ja kui ei saa kõrge hinnaga müüa, ei saa ka õppejõule palju palka maksta. Nii on ka eraülikoolil keeruline maksta häid palku maailma mõistes.

Seega on riigi sekkumisega saavutatud olukord, kus hoitakse haridustöötajate palku riigimonopoli jõuga madalal. Madalate palkade tulemus omakorda on, et paljud töötajad, kes võiksid olla väga head õppejõud ja hea meelega töötaksid õppejõuna, ei lähe õppejõududeks. Nad teevad midagi muud või lähevad Eestist üldse ära. Kokkuvõttes on selle tõttu õppetöö kvaliteet kogu riigis madalam, kui ta tegelikult ühiskonna ressursside pealt olla võiks.

Neljandaks on lihtsalt rumal, et niigi vähese maksumaksja rahaga koolitatakse inimesi, kes lähevad Eestist ära mujale tööle ning hakkavad oma makse maksma mujal.

Ettepanekud olukorra lahendamiseks tulevad teenusmajanduse koja metauuringutest. Nende uuringute kokkuvõte on, et Nõukogude Liidust üle võetud tsentraalse plaanimajanduse mudel tuleb asendada vabaturuga ning tuua ka riigiteenustesse konkurents.

Esmalt – riik ei peaks kõrgharidust toetama. Kui riik tahab kõrgharidust tingimata toetada, siis ainuke mõistlik samm on anda see toetusraha inimeste kätte. See näeks välja nii, et kui keegi soovib minna ülikooli, siis ta taotleb selleks raha (eeldus on näiteks mingisugune kesk- või kutsehariduse lõpuhinne) ja riik paneb selle raha siis erikontole, kust inimene saab seda ainult litsentseeritud õppeasutustele kanda, aga ta saab ise otsustada, millisele.

Parim lahendus on kõrghariduse riikliku toetamise lõpetamine, riiklike ülikoolide erastamine ja ausa konkurentsi toomine haridusturule. Erastamises võiksid ülikoolide olemasolevad juhtkonnad osaleda, sellega tagame järjepidevuse. Investorite hulgas tõenäoliselt oleksid investeerimisfondid ja eraettevõtted, kellel on kooli või ülikooli vabaturul majandamise kogemus – näiteks Mainor, EBS, Audentes, RAM kool.

Sellega tagame: 1) efektiivsuse ühiskonnale; 2) haridusturu toimimise ja atraktiivsuse rahvusvahelisele kapitalile; 3) kõrgemad palgad õppejõududele; 4) kõige selle eest maksavad mitte maksumaksjad, vaid konkreetselt need, kes õpivad ja õpitust kõige enam kasu saavad.

Oponentide kriitikale, et nii ju ei saa, saab vastata Einsteini kahe postulaadiga, millest tema arvates keeruka probleemi lahenduseni jõudmiseks tuli lähtuda: 1)  kujutlusvõime on teadmisest tähtsam; 2) kui loogika vastu ei patusta, siis ei jõua üldse kuhugi. Antud juhul loogika vastu patustama ei peagi.