Maavarad löövad Eesti arengule hoo sisse

01. märts 2018, 06:00
Margus Raha
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20180301/OPINION/180229689/AR/0/AR-180229689.jpg

Maavarade kasutamist Eesti arengu hoogustamiseks ei maksa karta, kuid seda tuleb teha kaalutletult ja keskkonnaga arvestades, kirjutab AS Eesti Keskkonnateenused valdkonnajuht Margus Raha.

Eesti majandus naudib hetkel buumiaega, kuid nagu teistes elutsüklites, toimuvad ka siin tõusud ja langused. Statistikaameti järgi on just ehitussektori panus majanduskasvu üks suurimaid, samuti on kasvanud tee-ehituses kasutatava kruusa ja liiva kaevandamine, suurenenud on sisetarbimine. Raha laekub ka Euroopa Liidust toetustest, mis mõnel aastal on moodustanud isegi 4,9% SKP-st. Paraku hakkavad need summad alates 2021. aastast järk-järgult vähenema.

Üheks lahenduseks kompenseerimaks äravajuvaid eurorahasid ja turgutamaks meie majandust, oleks uurida ja jätkusuutlikult kasutada meie maavarasid. Meil Eestis ei ole aga tänaseni suudetud korraldada teadmistepõhist maavarade uurimist ja kaevandamist ning keskkonnamõjude hindamist. Selle üheks oluliseks eelduseks on olnud riikliku geoloogiateenistuse loomine, mis nüüd lõpuks moodustati ja aasta algul tööd alustas. Geoloogiateenistuse ülesandeks on maapõue baasteabe kogumine, haldamine, töötlemine, tõlgendamine ja levitamine lähtuvalt kohalikust ja rahvusvahelisest praktikast ning suuniste formuleerimine valitsusele.

Maavarad on tabuteema

Millegipärast istub meie poliitikute veres teadmine, et maavaradest rääkimine viib neilt valijate hääled ja kogu rahvas on vastu. Keskkonnaministeerium viis hiljuti elanike seas läbi küsitluse, millest selgub, et 92% vastanutest suhtub maavarade kaevandamisse pooldavalt, kui seejuures arvestatakse jätkusuutlikkusega ja tehakse võimalikult vähe kahju keskkonnale. Vähesed vastajad on täielikult vastu maavarade kaevandamisele, neid on 1% elanikkonnast. Edasises uuringutega seotud tegevuses tuleks elanike arvates riigil eelkõige tähelepanu pöörata põhjaveele. Samuti selgus, et 62% elanikest arvab, et ka fosforiidi uurimisega tuleks tegeleda, sh 18% arvab, et esimeses järjekorras. Vastu on sellel ideele 16% elanikkonnast.

Loomulikult, kõik peab olema tasakaalus - nii majandus kui ka looduskeskkond. Eelistades üht, kahjustame teist. Kui me aga ei taha loobuda oma praegusest elustandardist, siis mida teha ja kus on piir ehk millest oleme nõus loobuma? Kes viskab oma mobla esimesena põõsasse või otsustame jätta välja ehitama olulised infrastruktuuriobjektid, nagu Tallinna-Tartu maantee? Kuskil ju neid erinevaid metalle kaevandatakse, mis lähevad nutitelefonide, arvutite, meditsiiniaparaatide, roheenergia seadmete (tuulegeneraatorid, päikesepatareid) ja akude tootmiseks, ehitusmaavarasid (liiv-kruus, paekivi) kaevandatakse teede väljaehitamiseks, ressursitasud suunatakse muuhulgas ka keskkonnaprojektidesse. Maa elanikkonna arvukuse kiire kasv tingib maailmas üha suureneva nõudluse maavarade järgi, mistõttu tuleb igal riigil maapõue kasutamine järjest paremini läbi mõelda. Tuleb aru saada, et maavarade kaevandamise eelduseks on alati ühiskondlik nõudlus. Maavarasid kasutatakse igal pool ning suuremastaabiline NIMBY (Not In My BackYard – mitte minu tagaõues) või õigemini NIMC (Not In My Country – mitte minu maal) ei päde.

Meie maapõue rikkused

Mis maavarad meil Eestis on, mille kasutamine võiks anda panuse riigi eelarvesse? Põlevkivi on tuntuim ja selle kaevandamiselt-kasutamiselt kukub riigikassasse kena kopikas, lisaks jagub ka Keskkonna Investeeringute Keskusele (KIK) ja omavalitsustele. Ehitusmaavarad ja turvas annavad samuti oma panuse. Tooksin esile ka tuleviku-maavarad: graptolliitargilliit (vana nimetus diktüoneemakilt), glaukoniit (kaaliumi tooraine), magnetiitkvartsiit (rauamaak), kristalses aluskorras sisalduvad polümetallid nagu plii, tsink, vask. Huvi pakub ka aluspõhja ja aluskorra geotermaalne potentsiaal. Loomulikult on põhjavesi meie ülimalt tähtis maapõueressurss.

Ja muidugi fosforiit ehk oobulusliivakivi. Eesti fosforiidi potentsiaalne kaevandatav varu on ligi 3 miljardit tonni ja kogu ressurss kuskil 8,5 miljardit tonni, mis on kordades suurem, kui teiste Euroopa maade fosforiidivarud kokku. Fosforiit on Euroopa tasemel loetud kuuluvaks kahekümne kriitilise toorme hulka. Euroopa tarnib praegu enamuse oma fosfori-toorainest Marokost. Kuid näiteks Soome asus oma fosforiiti kaevandama, kuigi seal on varud kordi väiksemad kui meil. Kas ja kui palju võiks fosforiidist Eesti ühiskonnale ja rahvale tulevikus tulu olla, saab hinnata alles pärast põhjalikumaid uuringuid, et teha kindlaks varude täpsem maht ja kvaliteet, ning võimalused siinse toorme töötlemiseks ja keskkonnamõjude leevendamiseks, ning selgitada välja kaevandamise mõju põhjaveele. Uurida tuleb ka kompleksset kasutamist koos teiste maavaradega nagu põlevkivi, graptolliitargilliit ja glaukoniit ning ka fosforiiti moodustavates karpides sisalduvaid mikroelemente (tseerium, neodüüm, jt), tänu millele võib fosforiidi kaevandamine saada hoopis teise mõõtme.

Graptolliitargilliiti on Eestis on üle 60 miljardi tonni, ning ta on uraani, molübdeeni, vanaadiumi ja teiste metallide rikas, sisaldades kohati ka kulda, reeniumi ja plaatina. Vaatamata esimese kolme metalli  tagasihoidlikule sisaldusele on nende kogused argilliidis suured ja mõõdetavad miljonites ja kümnetes miljonites tonnides, kusjuures nende tarbimine ja hind kasvavad maailmaturul keskmiselt 1–2% aastas.

Jätkusuutlik kaevandamine

Eelmisel aastal võeti riigikogus vastu riiklik maapõue arengukava, mis on olnud suure osa geoloogide kõneteemaks ja eesmärgiks juba aastaid. See strateegia sätestab, et „maapõue ja seal leiduvaid loodusvarasid uuritakse ja kasutatakse Eesti ühiskonnale suurimat väärtust looval moel, tehes teadmuspõhiseid ning majanduslikult, sotsiaalselt ja keskkonnakaitseliselt kaalutletud otsuseid“. Strateegia koostamisel jõuti seisukohale, et riik peab teadma ja väärtustama endale kuuluvaid maapõue ressursse ning paneb ette, et maavarasid kasutatakse jätkusuutlikult, minimaalsete jäätmete ja kadudega. Muide, Rootsi riiklikus maavarade strateegias kirjutatakse, et „maavarade kaevandamiseta pole ka rohemajandust“ - ka rohemajandus ja -energeetika vajavad maavarasid.

Me tahame, et meie inimesed siit ära ei läheks, vaid hoopis kes juba kord läinud, tuleksid siia tagasi. On vaja luua majanduslikult soodne keskkond, kus oleks rohkem raha palkadeks ja pensioniteks ning ka looduslik keskkond oleks meelepärane. Meie aga armastame protestida peaaegu kõige vastu, mis meie majandust elavdaks. Loomulikult tuleb kaitsta looduskeskkonda, sest kes tahaks elada lagastatud maal. Kuid siin tuleks usaldada professionaale, kelle tööks on leida see tasakaal ning kes uuringutega annavad teada, kas mingi maavara kasutamine on keskkonda silmas pidades ohutu ja samas majanduslikult ka tasuv. Ja siis otsustame - riik ja rahvas. Nagu tõi riigi sünnipäevakõnes välja meie president Kersti Kaljulaid: „Täna, 100. sünnipäeval on paslik küsida, millised maastikud pärandame lastelastele meie? Millise maapõue? Tänan neid, kes sel teemal sõna võtavad – selgust pole, kuid aruteluta seda ei tulekski“. Avalikkuse pidev informeerimine kaasnevatest keskkonnamõjudest ja kaevanduste-karjääride korrastamine peaks kaasa aitama maavarade hirmu vähenemisele ja kadumisele ning taastama usu loodussäästlikusse maapõuekasutusse.

Mida me üksikisikuna veel saaksime teha, on käituda loodussõbralikult, mitte prügistada keskkonda, lõpetada arutu tarbimine, sorteerida oma olmejäätmeid ja taaskasutada. Saame mõelda kainelt, et mitte minna õnge poliitikute populistlike sõnumite õnge, kui nad lubavad midagi, millele tuleb leida reaalne rahaline kate.

Poliitikutele sooviks julgust otsustada ja võtta riske.

Artikkel ilmub Äripäeva, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Eesti Gaasi, Silberauto, Nortali ja Harju Elektri arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
27. February 2018, 12:34

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing