Panustame masinate kõrval inimestesse

Olen veendunud, et me ei saa täna käsitleda Eesti majandust kuidagi iseseisvana, eraldiolevana. Pole midagi parata, Eesti on väike ja meie majandusel läheb nii, nagu läheb esmajärgus Põhjamaade majandusel, Euroopa majandusel ja globaalsel majandusel üldiselt. Mõelgem selle peale võimaliku USA-EL kaubandussõja lävel.

Segaste aegade ja tormiste tuulte ajal oleks hea seegi, kui saaks ankrusse jääda, et ebasobivad tuuled meid tagasi ei viiks. Selleks, et ennast vajadusel veenvalt paigale naelutada, peaks pardal olema hea ankur. Mina leian, et Eesti tööstuse ankur on kvaliteetne tööjõud ja minu arvates peaks me ankru ehk tööjõu arendamisega tegelema vähemalt samas ulatuses, kui me tegeleme erinevate innovatsioonidega.

Kui me jätame tööjõu tahaplaanile ja loodame automatiseerituse peale, saab pohmelus olema ränk. Esiteks paistab digitaalne murre olevat aeglasem, kohmakam, rohkem katsetamist nõudev ja ressursikulukam protsess, kui esialgu tunduda võiks. Saan aru, et ajakirjanduse vahendusel võib jääda teine mulje, et käimas on tohutu 4.0 tööstusrevolutsioon. Tegelik olukord on proosalisem. Loomulikult, vaikselt katsetatakse uute lahendustega, aga selleks, et jätkuks üldse ruumi uusi lahendusi proovida, peab vana aparaat hästi toimima. Esimene industriaalrevolutsioon toimus samamoodi pika ajaperioodi vältel, kuigi ajaloo õpikusse peatükiks kokkupressituna võib tunduda, et see toimus üleöö.

Teiseks peab keegi seda automatiseerimist ka reaalselt ellu viima. Keegi peab hiljem masinaid programmeerima ja seadistama. Keegi peab masinaid hooldama ja remontima ja keegi peab masinatele õigel hetkel õigeid käske andma. Inimesel jääb tööstuses veel pikaks ajaks palju ära teha.

Eestis armastatakse tihti eeskujuks tuua Šveitsi. Rikas maa, aga merele pääs puudub, erilisi maavarasid pole, haritavat maad on vähe, ent ometi üks maailma rikkamaid riike. Millest siis selline edu? Komponente on mitmeid, aga üks olulisemaid on haritud, pädev ja kvaliteetne tööjõud, mille tagab duaalne haridussüsteem (sisuliselt tähendab seda, et õpilane veedab pool õppest praktikal). Nagu šveitslased ise ütlevad: „Inimesed on meie loodusvara.“ See kehtib ka Eestis.