Ansipis lõi välja tundeline tartlane
Kui tartlaste sügav vastikustunne plaanitava puidurafineerimistehase vastu ongi argument, siis ei peaks ühelgi suurprojektil mingit eluõigust olema. Ikka leidub keegi, kes oma vastikustunde letti lööb, kirjutab ajakirjanik Vilja Kiisler.
Kirjanik Andrus Kivirähule, kellelt see argumentatsioon pärineb, on sedasorti mõttekäigud muidugi lubatud ja need meeldivad paljudele. Ühtedele selle pärast, et neile meeldib Kivirähk, teistele selle pärast, et neile ei meeldi tehas.
Tartlastest, kellele tehas ei meeldi, saan ma suurepäraselt aru. Mõistan nende inimeste muret, kelle elukeskkonna praegusest headusest tehas tüki ära võtaks. Ja imestan aina, et tehase rajajad pole taibanud neile inimestele midagi omalt poolt välja pakkuda: rahaline kompensatsioon oleks lihtsaim variant, aga rohkem kui sellest tuntakse ilmselt puudust moraalsest hüvitisest.
Tehase rajamisest huvitatud ettevõtjad pole just ülearu suurt empaatiat üles näidanud. Sageli ei tahagi inimesed midagi muud, kui et nende tundeid mõistetaks.
Kui aga siis võtab selle inimhingede inseneri rolli enda peale ekspeaministrist digivolinik Andrus Ansip, siis teda ma tehase vastasena ja inimeste tunnete mõistjana ülearu suures siiruses küll ei kahtlusta. Inimesele peab muidugi jääma õigus oma seisukohti muuta ja neid uute argumentidega kaitsta, aga see kergus, millega Ansip endise leebe iroonia raudseks vastuolemiseks moondas, ei tundu ülearu usutav. Seda enam, kui ainus tegelik argument on see tartlaste vastikustunne.
