Liginullenergia väljakutse on inimesed

Hoonete energiatõhususe parandamist kutsutakse õigustatult Euroopa suurimaks energiaressursiks. Eestis moodustab hoonete energiakasutus viimastel andmetel juba veidi üle poole energia lõpptarbimisest ning uuringud näitavad, et energiatõhususe parandamine on soodsam kui uute tootmisvõimsuste rajamine. Majanduse süsinikumahukuse vähendamine nõuab tegevusi kõigis sektorites, kuid hoonefondi energiatõhusus on selgelt kõige suurema tähtsuse ja mõjuga, sest lisaks süsinikutonnide lõikamisele parandame maju korda tehes inimeste elamistingimusi. Veelgi enam, ventileerimata ja ülekuumenevates koolimajades on õpitulemused kehvemad, uuringud näitavad lausa ühe õppeaasta jagu teadmiste kaotust, mis tähendab, et tegevusetus oleks ka riigi konkurentsivõime seisukohast fataalsete tagajärgedega.

Küsimus on niisiis laiem, liginullenergiahoonetega üksinda energiatõhususe parandamine oleks nagu idufirmadega majanduse arendamine. Seda võib ja tuleb teha, aga samal ajal jõuab korda teha ka olemasoleva hoonefondi, mille mõju palju suurem. Selles kontekstis liginullenergiahoonete suur küsimus, kas nõuded rakenduvad aasta varem või hiljem, taandub suhteliselt pisiasjaks. Ka riigikontroll jõudis oma raportis asja tuumani, seades kahtluse alla, kas Eesti suudab senisel kursil jätkates edaspidi täita Euroopa Liidu nõuet rekonstrueerida igal aastal kolm protsenti keskvalitsuse hoonete pinnast energiatõhusaks. Keskvalitsuse hooned on hoonefondi seisukohast jäämäe tipp; panustamist ja pikka perspektiivi vajavad korterelamute ja mitmete teiste hoonekategooriate suured massid.

Vahendid valib ehitaja

Tehniliselt tähendavad liginullenergiahooned tavapärastest mõnevõrra paremate tehniliste lahendustega ehitatud hooneid, kusjuures ei ole ühest retsepti, kuidas liginullenergiamaja teha – otstarbekohased lahendused varieeruvad, sõltuvalt hoone iseloomust, ja valikuvõimalusi on palju. Üldiste põhimõtetena on hea soojustus, soojapidavad aknad, soojustagastusega ventilatsioon, efektiivne valgustus ja soojusallikad, samuti passiivsete meetmete rakendamine.

Suur kasu on ka mõistliku kompaktsuse ja varjestusega arhitektuurist. Kui selliste meetmetega saab energiakasutust langetada mingisuguse piirini (selleks loetakse madalenergia ehk B-klassi), siis edasise energiabilansi parandamiseks tuleb hakata ise energiat tootma, mis praegu toimub kõige lihtsamalt päikesepaneelidega, mille abil jõuab A-klassi ehk liginullenergiahooneni.

Energiatõhususe hindamiseks kasutatakse ühte keskset näitajat – summaarset kaalutud energiakasutust ehk energiatõhususarvu. Kuna energiatõhususarvu piirväärtus on ka ainuke energiatõhususe nõue, siis ehitaja saab vabalt valida lahendused selle saavutamiseks. Tänu sellele on süsteem väga paindlik ning igale hoonele on võimalik leida kõige soodsamad lahendused.

Asi pole rahas, vaid inimestes

Praeguseks on juba ehitatud kokku mitukümmend liginullenergia väikeelamut, korterelamut, büroohoonet, koolimaja ja lasteaeda. Nende põhjalt võib järeldada, et suurimad väljakutsed ei ole mitte rahas ega tehnilistes lahendustes, vaid selles, kas leidub piisaval arvul vastava kompetentsiga inimesi. Uute lahenduste kasutamise väljakutse tellijatele, arhitektidele ja inseneridele on kahtlemata olemas. Samas on liginullenergiamajade näidisprojektid ning muu oskusteave praeguseks avalikult saadaval ja ka maksumuse arvutused tehtud. Need üllatasid positiivselt, sest hoone elutsükli perspektiivis osutus liginullenergia ehk A-klassi energiatõhusus juba nüüd tasuvaks. Mõnikümmend eurot ruutmeetri kohta lisamaksumus on mitu korda väiksem kui hiljuti toimunud ehitushindade kallinemine majandustsükli mõju tõttu.

Süsteem on juba ennast tõestanud. Kui kinnisvaraarendajal tuleb täita energiatõhususest ainult üks näitaja – energiatõhususarvu piirväärtus, siis võib olla kindel, et ta teeb seda raha lugeval viisil. Nii on läinud, viimase viie aasta jooksul on kuluoptimaalne energiatõhususe tase muutunud kahe klassi võrra, C-klassist A-klassi.

Autor: Jarek Kurnitski