11. juuni 2018
Jaga lugu:

Liginullenergia väljakutse on inimesed

TTÜ professor Jarek Kurnitski
TTÜ professor Jarek Kurnitski  Foto: Eiko KInk, Äripäev

Liginullenergiahooned on küll käsu korras tehtav asi, kuid õnneks on tegemist targa regulatsiooniga, mis jätab kõik tehnilised lahendused tegija ehk ehitaja valida, kirjutab TTÜ hoonete energiatõhususe ja sisekliima professor Jarek Kurnitski.

Küsimus, kuidas ehitada moodsaid ja mugavaid kodusid ning töökohtasid, on kerkinud tähelepanu keskmesse seoses peatselt toimuva üleminekuga liginullenergiahoonetele. Keerulise nimetuse taga peituvad lihtsad eesmärgid – kes meist ei tahaks hea sisekliimaga, väikeste energiakuludega keskkonnasõbralikke maju. Ilmselt põhiküsimuse on tekitanud mitte asi ise, vaid viis, kuidas selleni tahetakse jõuda – regulatsiooni abil. Oluline on rõhutada, et riik ei ole siin kehtestamas uut regulatsiooni, vaid on uuendamas juba 2008. aastal käibele võetud summaarse energiakasutuse ehk energiatõhususarvu nõudeid. Tegemist on iga viie aasta tagant toimuva energiatõhususe nõuete ülevaatamisega, mida seekord kutsutakse vastavalt direktiivile liginullenergiahoonetele üleminekuks.

Miks hoonete energiatõhusust suunatakse regulatsiooniga? Ajalugu on näidanud, et turumajandusele selles küsimuses ilma latti seadmata loota ei saa. Olukorras, kus uue korteri hinna määravad kolm tegurit – asukoht, asukoht ja veel kord asukoht – ei ole mõtet loota, et mõni arendaja paneks majadesse midagi sellist, mis müügi hetkel välja ei paista. Hea sisekliima ja energiatõhusus on aga just sellised asjad ning vägagi ilmse turutõrke olemasolu ei vaja pikemat tõestust. Võib isegi öelda, et tegemist on kahekordse turutõrkega, sest energiat oleks väga lihtne kokku hoida sisekliima arvel. Selline kogemus on korterelamute renoveerimise algusaastatest, kui soojustati ja vahetati aknaid, unustades ventilatsiooni, ning korterid läksid hallitama.

Suurim võimalik kokkuhoid

Hoonete energiatõhususe parandamist kutsutakse õigustatult Euroopa suurimaks energiaressursiks. Eestis moodustab hoonete energiakasutus viimastel andmetel juba veidi üle poole energia lõpptarbimisest ning uuringud näitavad, et energiatõhususe parandamine on soodsam kui uute tootmisvõimsuste rajamine. Majanduse süsinikumahukuse vähendamine nõuab tegevusi kõigis sektorites, kuid hoonefondi energiatõhusus on selgelt kõige suurema tähtsuse ja mõjuga, sest lisaks süsinikutonnide lõikamisele parandame maju korda tehes inimeste elamistingimusi. Veelgi enam, ventileerimata ja ülekuumenevates koolimajades on õpitulemused kehvemad, uuringud näitavad lausa ühe õppeaasta jagu teadmiste kaotust, mis tähendab, et tegevusetus oleks ka riigi konkurentsivõime seisukohast fataalsete tagajärgedega.

Küsimus on niisiis laiem, liginullenergiahoonetega üksinda energiatõhususe parandamine oleks nagu idufirmadega majanduse arendamine. Seda võib ja tuleb teha, aga samal ajal jõuab korda teha ka olemasoleva hoonefondi, mille mõju palju suurem. Selles kontekstis liginullenergiahoonete suur küsimus, kas nõuded rakenduvad aasta varem või hiljem, taandub suhteliselt pisiasjaks. Ka riigikontroll jõudis oma raportis asja tuumani, seades kahtluse alla, kas Eesti suudab senisel kursil jätkates edaspidi täita Euroopa Liidu nõuet rekonstrueerida igal aastal kolm protsenti keskvalitsuse hoonete pinnast energiatõhusaks. Keskvalitsuse hooned on hoonefondi seisukohast jäämäe tipp; panustamist ja pikka perspektiivi vajavad korterelamute ja mitmete teiste hoonekategooriate suured massid.

Vahendid valib ehitaja

Tehniliselt tähendavad liginullenergiahooned tavapärastest mõnevõrra paremate tehniliste lahendustega ehitatud hooneid, kusjuures ei ole ühest retsepti, kuidas liginullenergiamaja teha – otstarbekohased lahendused varieeruvad, sõltuvalt hoone iseloomust, ja valikuvõimalusi on palju. Üldiste põhimõtetena on hea soojustus, soojapidavad aknad, soojustagastusega ventilatsioon, efektiivne valgustus ja soojusallikad, samuti passiivsete meetmete rakendamine.

Suur kasu on ka mõistliku kompaktsuse ja varjestusega arhitektuurist. Kui selliste meetmetega saab energiakasutust langetada mingisuguse piirini (selleks loetakse madalenergia ehk B-klassi), siis edasise energiabilansi parandamiseks tuleb hakata ise energiat tootma, mis praegu toimub kõige lihtsamalt päikesepaneelidega, mille abil jõuab A-klassi ehk liginullenergiahooneni.

Energiatõhususe hindamiseks kasutatakse ühte keskset näitajat – summaarset kaalutud energiakasutust ehk energiatõhususarvu. Kuna energiatõhususarvu piirväärtus on ka ainuke energiatõhususe nõue, siis ehitaja saab vabalt valida lahendused selle saavutamiseks. Tänu sellele on süsteem väga paindlik ning igale hoonele on võimalik leida kõige soodsamad lahendused.

Asi pole rahas, vaid inimestes

Praeguseks on juba ehitatud kokku mitukümmend liginullenergia väikeelamut, korterelamut, büroohoonet, koolimaja ja lasteaeda. Nende põhjalt võib järeldada, et suurimad väljakutsed ei ole mitte rahas ega tehnilistes lahendustes, vaid selles, kas leidub piisaval arvul vastava kompetentsiga inimesi. Uute lahenduste kasutamise väljakutse tellijatele, arhitektidele ja inseneridele on kahtlemata olemas. Samas on liginullenergiamajade näidisprojektid ning muu oskusteave praeguseks avalikult saadaval ja ka maksumuse arvutused tehtud. Need üllatasid positiivselt, sest hoone elutsükli perspektiivis osutus liginullenergia ehk A-klassi energiatõhusus juba nüüd tasuvaks. Mõnikümmend eurot ruutmeetri kohta lisamaksumus on mitu korda väiksem kui hiljuti toimunud ehitushindade kallinemine majandustsükli mõju tõttu.

Süsteem on juba ennast tõestanud. Kui kinnisvaraarendajal tuleb täita energiatõhususest ainult üks näitaja – energiatõhususarvu piirväärtus, siis võib olla kindel, et ta teeb seda raha lugeval viisil. Nii on läinud, viimase viie aasta jooksul on kuluoptimaalne energiatõhususe tase muutunud kahe klassi võrra, C-klassist A-klassi.

Autor: Jarek Kurnitski

Seotud lood
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt