Meelis Mandel • 11. juuli 2018
Jaga lugu:

Danske viis Eesti nõukaaega tagasi

Meelis Mandel
Meelis Mandel   Foto: Andras Kralla

Ehkki Eesti kaudu teenis miljardite räpaste eurode liigutamisega kasumit Taani suurim pank Danske, sai vastu pead vaid Eesti, kirjutab peatoimetaja Meelis Mandel.

Eestit nähakse maailmas nüüd taas endise nõukogude vabariigina, kus ja kust räpast raha liigutatakse. Karistusest seni pääsenud Danske peakontor võib vaikselt pihku muiata.

„Esmalt Läti, nüüd Eesti,“ kirjutas Financial Times eelmisel nädalal. Ning lisas, et Danske Eesti filiaalis toimunud 8,3 miljardi eurone rahapesu „on taas toonud esile Balti riikide reputatsiooni räpase raha kanalitena“.

Soome suurim päevaleht Helsingin Sanomat imestab pühapäevases juhtkirjas, et Danske väärtegu Eestis pole põhjustanud häirekella löömist, moraalset halvakspanu või klientide äravoolu. „Äkki on siis vähem vale aidata idaeuroopa spekulante kui kodumaiseid,“ küsib ta, viidates Nordea karistamisele Panama paberite eest.

Danske on püüdnud pidevalt näpuga osutada eestlaste poole. Mullu septembris, kui Taani ajalehe Berlingske eestvedamisel asi avalikkuse ette hakkas jõudma, tellis Danske Promontory Financial Groupilt „algpõhjuste analüüsi“, mis jõudis järeldusele, et rahapesu põhjuseks olid tõsised puudujäägid Danske Eesti haru asjakorralduses.

Nagu rahapesuõpikust

Danske teenis Eestis rahapesuga päris korralikult, mis ei saanud ilmselt peakontorile märkamata jääda. 2013 aastal teenis Eesti üksus, mille varade maht moodustas Danske varadest 0,5%, tervet 2% kontserni kasumist. 99% sellest tuli mitteresidentide portfellist. Allutatud varade tootlikkus oli Danskel Eestis aastal 2013 üle 400% versus kontserni keskmise 7%ga. Pank selgitas seda toona asjaoluga, et Eesti äri ei vaja nii palju kapitali.

See kõik toimus ajal, mil Taani pangad eesotsas Danskega ägasid, üritades säilitada intressimarginaale, kuna riigi keskpank viis hoiuste intressimäära alla nulli. Ajal, mil Danske Bank sulges kulude kärpimiseks kümneid kontoreid.

USA rahapesu spetsialist L. Burke Files, kes Berlingske palvel lekkinud dokumente analüüsis, võttis asja kokku nii: „Danske ja tema juhtkond paistavad lollid. Kontod, mida mina olen näinud, on nagu rahapesuõpikust.“ Ta kirjeldab rahapesule omast sõnakasutust, kus ülekannete selgituses ei öelda mitte naiste rõivad või vaip, vaid tekstiil, ja mitte tualetipott või kraanikauss, vaid sanitaarseade. Ning näiteks sedagi, et ühe riiulifirma ülekannete nimekiri ühe aasta jooksul oli 2207 lehekülge.

Ehkki Danskele pidi olema asi selge hiljemalt aastal 2013, mil nendeni laekus email vilepuhujalt või vähemalt aastal 2014, mil Eesti finantsinspektsioon vägagi kriitilise raporti neile saatis, alustas Danske suuremat uurimist alles eelmise aasta septembris. Ja piirdus Tallinna suunas näpuviibutamisega.

Kui äsjastel suvepäevadel oleks blackface’imisega end lõbustanud mitte Tallinna, vaid Kopenhaageni linnajuhid, oleks nad ilmselt tagasi astunud ühiskonna väärtushinnangutega vastuollu minemise tõttu. Seda enam imelik, miks on Taani poliitikud ja panganduse regulaator nii madalat profiili seni hoidnud nende esipanga rahapesu suhtes. Mis siis, et seda tehti Tallinna kontori kaudu. Need rahapesu skeemid pidid olema mitte ainult teada, vaid ka välja töötatud Kopenhaagenis. Vaevalt, et toonane Danske Eesti juht Aivar Rehe sedavõrd tark ja osav oli. Või oli?

Seotud lood
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt