Kari Käsper • 18. september • 4 min
Jaga lugu:

Vilepuhujad vajavad väikeriigis erilist kaitset

Kuna demokraaltikus väikeriigis on korruptsiooni ja võimu kuritarvitamise ohud suuremad kui suures riigis, oleks just Eesti jaoks oluline tagada seaduse kaitse vilepuhujatele, kirjutab inimõiguste keskuse juht Kari Käsper.

Mis ühendab luureasutuste laiaulatuslikku ja ülemaailmset lausjälitust, nn Panama paberite ja LuxLeaksi kaudu avalikkuse ette jõudnud maksudest kõrvalehiilimist või Volkswageni nn DieselGate'i emissioonipettust? Kõik need skandaalid on alguse saanud vilepuhujast, kes on oma töökoha või ka enama ohtu pannud ja organisatsioonis toimuvast ebaseaduslikust tegevusest teada andnud. Ka Eesti elu on vilepuhujad mõjutanud: ilma nendeta ei oleks me näiteks Eestis teada saanud seksistlikust juhtimiskultuurist Riigi Kinnisvaras ega Danske Banki Eesti filiaali ulatuslikust rahapesu võimaldamisest.

Vilepuhuja rolli võib sattuda igaüks, kes ametnikuna, töötajana või muus kontekstis puutub kokku organisatsioonis toimuva ebaseadusliku või ebaeetilise tegevusega. Mida sellises olukorras ette võtta? Üks võimalus on lükata vastutus kuhugi mujale ning vaadata mööda. Lihtsalt lahkuda töölt, kui rikkumine on piisavalt suur ja sisemine moraalikompass ei luba sellises asjas osaleda. Või hoopis toimuvast järelevalveasutusi ja avalikkust teavitada?

Ükski organisatsioon ei ole kaitstud

Ebaseaduslikku tegevust võib ikka ette tulla, ükski organisatsioon ei ole selle eest kaitstud. Iga organisatsiooni huvides peaks olema sellise tegevuse kiire ja võimalikult varajane lõpetamine. Seega on vilepuhujate kaitse ja reeglistik organisatsiooni elujõu jaoks oluline. Kui emissiooniskandaalile oleks saadud jaole varem, poleks ehk VW pidanud nii palju maksma trahvideks ja hüvitisteks ning ka mainekahju oleks olnud väiksem. Danske Banki Eesti filiaalis vaatasid paljud pikka aega mööda, enne kui leidus üks, kes rikkumistest teada andis. Nüüd on Danske aktsia languses ja asjaosalised kriminaaluurimise all.

Tõsi on seegi, et vilepuhujad tekitavad oma tegevusega paratamatult kahju: sageli on tegemist riigi- või korporatiivsaladuste avalikustamisega. Vilepuhujate avalikustatud materjalid võivad tekitada organisatsioonidele suurt mainekahju ning viia need kriisi. Tegemist võib olla ka pahatahtliku tegevusega, kus frustreerunud töötaja vilepuhumise sildi all hoopis organisatsioonivastast ristikäiku peab ning vastutusest pääseb. Seega on vilepuhumise korral tähtis panna paika see piir, kus organisatsiooni poolt ebaseadusliku käitumisega tekitatud kahju kaalub üles vilepuhumisega tekitatud kahju.

Seetõttu on tervitatav Euroopa Komisjoni algatus reguleerida vilepuhumist konkreetsemalt, eelkõige Euroopa Liidu õiguse rikkumise korral. See annaks kindluse nii vilepuhujatele kui ka ettevõtetele ja ametiasutustele tingimustes, mis vilepuhumisega kaasnevad. Komisjoni algatus ühtlustab eri riikides juba eksisteerivaid reegleid ning nõuaks riikidelt, nagu Eesti, eraldi tegutsemist, et vilepuhujaid kaitsta. Näiteks peaksid suuremad ettevõtted ja riigiasutused looma kanalid, mille kaudu saaksid vilepuhujad rikkumistest teada anda, ning kui need ei tööta, oleks võimalik rikkumistest karistuseta teada anda järelevalveasutusele või, viimasel võimalusel, ka avalikkusele meedia kaudu. Samuti keelataks vilepuhujate hilisem tagakiusamine.

Eesti ei toeta

Eesti valitsus paraku direktiivi ei toetanud. See on vale hoiak, eriti seetõttu, et demokraaltikus väikeriigis on korruptsiooni ja võimu kuritarvitamise ohud suuremad. Uuriv ajakirjandus ja kodanikuühiskond on suhteliselt nõrgad ja ebaprofessionaalsed, samas kui hämarat tegevust on “kõik tunnevad kõiki” oludes lihtsam varjata. Samuti on vilepuhujana väikeses ühiskonnas raskem minna vastuollu oma tööandja või riigiga ja anda teada sellest, et toimumas on midagi ebaseaduslikku. Lihtsam on mööda vaadata, sest kes endale ikka neid sekeldusi tahab. Aga mööda vaadates anname võimu sulidele ja kurjategijatele ning soosime ebaeetilist ja ebaseaduslikku käitumist nii äris kui ka avalikus sektoris.

Vale on väita, et vilepuhumist Eestis üldse midagi ei reguleeri. Eesti on juba paarkümmend aastat Euroopa inimõiguste konventsiooni liikmesriik, mis tähendab, et vilepuhumine on eelkõige konventsiooni väljendusvabaduse artikli raamides kaitstud. See tähendab seda, et riik ei tohi kedagi karistada vilepuhumise eest, kui on täidetud Euroopa inimõiguste kohtu kohtupraktikaga 2008. aastal paika pandud kriteeriumid, mis keskenduvad eelkõige selle hindamisele, kui ulatusliku seadusrikkumisega oli tegemist ning kas vilepuhumise asemel oleks võinud kasutada teisi vahendeid, et rikkumist lõpetada.

Ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee, kus Eestigi osaleb, on juba 2014. aastal vastu võtnud soovitused, kuidas liikmesriikides vilepuhujaid kaitsta. Need juhised aitaksid Eestil reguleerida vilepuhumist laiemalt kui ainult võimalikus direktiivis ette nähtud ELi õiguse rikkumise puhul.

Ajalooline trauma

Vilepuhumise aktsepteerimist takistab osa Eesti elanikkonna jaoks ajalooline trauma, mille tekitas nõukogude ajal totalitaarse võimu sisseseatud pealekaebamisele õhutamine. Vilepuhumine kui väljendusvabaduse kasutamine on demokraatlikus ühiskonnas selle vastand, sest hoiab võimu kontrolli all ja kaitseb totalitaarsuse tagasituleku eest ükskõik millises vormis. Pealegi, tänane riik pole totalitaarne Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja tänane riigivõim pole võõrvõimu hirmuvalitsus, vaid meil on juba 28. aastat demokraatlik vabariik.

Võimu kuritarvitamine, korruptsioon ja muu ebaseaduslik tegevus leiab organisatsioonides aset siis, kui selleks on loodud tingimused. Üks võimalus taoliste probleemide tekkepinnast vähendada, on soodustada vilepuhumist, et saada rikkumisele võimalikult kiiresti jaole, enne kui sellest suurem kahju on tekkinud. Selleks ei pea ootama, kuni Eesti poliitikud teema olulisusest aru saavad ja seadusega reeglid kehtestavad, vaid vilepuhumise mehhanismi saab luua ka ilma selleta. Head eeskuju on näidanud Telia, millel on ettevõttest eraldiseisev vilepuhumise veebileht, kus julgustatakse ettevõttega seotud eetilistest või õigusrikkumisest teada andma. Sarnased sisesed või välised protsessid on paljudel organisatsioonidel. Julgustan kaaluma nende kasutamist ka teistel.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt