Ainult seadustega edukat riiki ei ehita

Iga eduka suhte alus on ausus, lugupidamine üksteise vastu ning usaldus – olgu siis tegemist mehe ja naise, ülemuse ja alluva või õpetaja ning õpilasega. Võtame näiteks töötaja ning tööandja – kui viimane istub pidevalt oma alluva kõrval, jälgib iga tema sammu, annab mõista, et ei usalda oma töötajat ning tema otsuseid, siis selliselt töösuhtelt pole mingit tulemust oodata. Töötajal kaob motivatsioon ja tekib vastumeelsus oma ülemuse suhtes. Tegemist on suhtega, mis ei toimi, kuid tegelikult ei pruugi osapooled üldse üksteisele oma käitumisega tahtlikult halba mõelda. Täpselt samasuguse lihtsa paralleeli saab tõmmata ka suhtlusele riigi ja tema kodanike vahel.

Oleme jõudnud olukorda, kus valitsus ei taha hästi usaldada oma inimesi ning loomulikult on reaktsioon vastav – protest. Mõista võib ka neid eestlasi, kes oma pettumuse väljendamiseks on korraldanud demonstratiivseid osturallisid Läti piiri äärsetesse alkoholikauplustesse – demokraatlikus riigis ei peagi enda jaoks mittesobivaid poliitikute otsuseid vaikides vastu võtma, aeg on muutunud. Ettevõtjaid jällegi on tagajalgadele ajanud kiire alkoholiaktsiisi tõus, tulevikus võivad aga terendada pakendiaktsiisi kasv ning magusamaks. Viimased on küll kalevi all, kuid ei saa välistada, et need sealt millalgi taas välja ilmuvad.

Riik võiks ette võtta tõsise revisjoni – jah, seni on sellest üksnes räägitud –, kus lauale pannakse kõik need määrused ja seadused, mis on viimase kümmekonna aasta jooksul vastu võetud, ja otsustama, milliseid neist on meie inimestele, ettevõtjatele ja riigile päriselt vaja. Kas mõni neist ei too pikemas perspektiivis kasu asemel hoopis kahju? Millised on need regulatsioonid, ilma milleta me kuidagi hakkama ei saa, ning piirangud, mida võiks asendada eneseregulatsioon? Hea näide ettevõtjate eneseregulatsiooni kohta on tänavune kaupmeeste liidu initsiatiivil koostatud heade tavade lepe, millele kirjutas vabatahtlikult alla enamik jaekauplusi ja toidutootjaid – alati ei ole riiki appi vaja.

Teeme Rimis Eestit puudutavaid ülevaateid oma Rootsi peakontorile ja oleme saanud varem teisele poole Läänemerd kirjutada, et Eesti on stabiilne ja ettearvatav majanduskeskkond, aga nüüd on olukord muutunud. Kui uusi seadusi ja piiranguid tekib liiga palju ning nende vajalikkus ei ole alati piisavalt hästi läbi mõeldud, siis kannatab ettevõtluskeskkond.

Kõige teravamalt puudutavad regulatsioonid välisinvestorite huvi Eesti vastu. Nii mõnigi investeering võib jääda tegemata selle tõttu, et meie majandus on liiga tihedalt seotud riigi kehtestatud seaduste ning piirangutega. Vabalt võib juhtuda, et nii nagu liiguvad eestlased Lätti odavama kauba ja kütuse järele, võivad ka ettevõtted Eestist ära minna. Välismaiste ettevõtete puhul ei saa arvestada ka sellist emotsionaalset faktorit nagu patriotism – arvutused ja otsused tehakse mõnes välismaises peakontoris ikkagi lähtuvalt sellest, mis on kasulik ettevõttele.

Eestil on kiiremas korras vaja kindlat visiooni, millised uued seadused või seadusemuudatused on kooskõlas meie ühiskonna ja majanduse arengu pikaajaliste plaanidega. Seadusetegijail tasuks meeles pidada, et Eesti majandusedu nurgakivid on senini olnud selgus, läbipaistvus ja pikaajaline vaade – milleks hakata neid vundamendist lahti kangutama, kui sinna midagi veel püsivamat asemele panna pole? Samuti ei tohi me Eesti väiksuse juures unustada tõsiasja, et lihtne maksukeskkond ja suhe riigiga on ettevõtja jaoks äärmiselt olulised.

Euroopa Komisjon on tänavu liikmesriikide majandusolukorda kommenteerides toonud välja, et Eestis on suureks väljakutseks piisava sotsiaalse turvavõrgu tagamine koos paremate teenuste osutamisega. Suhtelise vaesuse määr on Eestis jätkuvalt kõrge ja seda eelkõige puuetega inimeste, tööta leibkondade ja eakate puhul. Ja veel leiab Euroopa Komisjon, et Eesti tootlikkuse aeglane kasv on seotud tagasihoidlike tulemustega teadusuuringute, tehnoloogia ning innovatsiooni vallas.

Kui vaadata World Economic Forumi koostatud Euroopa kõige konkurentsivõimelisemate majandustega riikide nimekirja, siis 2017.–2018. aasta tippviisik on Šveits, Holland, Saksamaa, Rootsi ja Inglismaa. Šveits hoiab esikohta ka globaalses pingereas. Kõigis neis riikides on väga kõrged maksud ning kas osaliselt või täiesti progressiivne tulumaks. Samuti on kõrge tervisele kahjulike toodete, nagu tubakas ja alkohol, aktsiis. Kuigi Eesti paikneb selles pingereas veel auväärsel 15. kohal, edestades Lätit ja Leedut, elatakse esiviisiku riikides ikkagi tunduvalt paremini kui meil.

World Economic Forumi kinnitusel on konkurentsivõimeliste riikide edu taga just avatus tehnoloogilistele uuendustele, võimekus ära kasutada innovaatilisi lahendusi ning mis kõige olulisem – tugev haridussüsteem. Euroopa Komisjon ongi Eestile soovitanud tootlikkuse kasvu suurendamiseks edendada teadustegevust ja innovatsiooni, pidades silmas eelkõige tõhusaid stiimuleid innovatsioonibaasi laiendamiseks. Selle asemel et lasta meie maksudel riigist välja ning ajudel mööda maailma laiali minna, tuleks maksuraha ümberjagamise asemel seda suunata lisandväärtuse saamiseks just viimati mainitud valdkondadesse. Ning liigsete regulatsioonide ja seaduste loomise asemel tegeleda sellega, kuidas kasvatada usaldust üksteise vastu – riik ettevõtja ning kodaniku vastu ja vastupidi.