Peeter Koppel • 21. oktoober 2018
Jaga lugu:

Kas hakkab jälle peale?

Viimase aja üks populaarsemaid küsimusi on olnud, kas äsjane turgude müügilaine oli korrektsioon või midagi hullemat? Seda saab paraku öelda alles takkajärgi, kirjutab SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel.

Peeter Koppel annab ajakirjanikele ülevaadet finantsturgudest.  Foto: Erik Prozes, Erik

Praegu võib vaadata seda, millises tsükli faasis me asume ning sellest järeldada, et keskkond on tõepoolest muutumas. Samas mitte nii dramaatiliselt, et hakata rääkima sellest, et just oktoobris 2018 hakkas kõik (jälle) halvasti minema.

Pärast kriisi on enamik keskpanku loonud tunduvalt rohkem raha, kui majandus neelata suutis. Suur osa liigsest rahast voolas finantsturgudele ja tõstis hindu. See protsess pööratakse aina rohkem tagasi. Seega likviidsuse vähenemine süsteemis avaldab mõju ka varade hindadele.

Tundub, et USA ja Hiina vaheline kaubandussõda muutub esialgu tõsisemaks. Rahvusvaheline Valuutafond on öelnud, et see avaldab maailmamajandusele negatiivset mõju. Lisaks tekitab see inflatsiooni, mille tulemusena peavad keskpangad – eriti Föderaalreserv – pidurit kõvemini vajutama. Kõrgemad intressid sunnivad varahaldureid seniseid allokatsioone ümber vaatama ja muudavad riskantsed varad senisest vähem atraktiivseteks.

Kõrgemad intressid dollarile tähendavad ka teiste valuutade suhtes kallimat dollarit. See on väga ebameeldiv arenevatele turgudele, mis on minevikus kandnud tohutuid dollarivõlgu. Tulemusena satuvad nad stabiilsesse nõiaringi, kus ebakindel/nõrk valuuta toob kaasa suurema võlakoorma, mis põhjustab veelgi nõrgema valuuta ja nii edasi. Seda negatiivset nõiaringi mõjutab lisaks Hiina jüaani langus. Peking lubab jüaanil langeda, et kompenseerida USA kehtestatud imporditariife.

Itaalia šantažeerib ülejäänud Euroopat, suurendades riigi eelarvepuudujääki. Brüssel ei saa aga võtta karmi hoiakut, riskimata kriisiga Euroopa majandus- ja rahaliidus. See võiks viia euro kadumiseni. Selle mündi teine pool on Itaalia valitsuse võlad, mis tõusevad üha kõrgemale tasemele. See muudab olukorra üha ebastabiilsemaks.

Konkurentsivõime on tegelik probleem

Lääne tegelik probleem seisneb pidevas konkurentsivõime vähenemises. Seda probleemi tuleks lahendada, võttes tarvitusele kõikvõimalikke meetmeid, mis võiksid konkurentsivõimet taastada. Neid meetmeid on aga poliitilisest seisukohast raske maha müüa. Seetõttu hoitakse improvisatsiooniliste vahenditega majanduskasvu praegusel tasemel. See on seotud võla kogunemisega. Riigivõla ja SKT suhtarv peaaegu kõikjal jõudnud rekordtasemele. See muudab suurema osa majandustest haavatavaks isegi kõige väiksemate tagasilöökide suhtes.

Trumpi poliitika Iraani suhtes toob kaasa kõrgemad naftahinnad. Peale selle, et see tekitab inflatsioonile survet, peaks tähelepanu pöörama ka sellele, et kõik majanduslangused pärast aastat 1960 on astunud ühte sammu nafta hinna tõusuga.

Kokkuvõttes on piisavalt tegureid, mis tõenäoliselt aktsiahindu (edaspidigi) survestavad – seda enam, et viimase kümne aasta jooksul „loodud“ raha on paljude piirkondade aktsiad ajanud fundamentaalselt kalliks. Samas peab ikkagi nentima, et tsükli tipp ei ole veel käes ning nii tarbimine, tootmine kui investeeringud just ettevõtete tasandil viitavad annavad sellele täna selge kinnituse. Sellises kontekstis on mõistlik eelistada edaspidigi aktsiaid võlakirjadele ja unustada veel vähemalt täna see mõte, et „jälle hakkab peale.“

Jaga lugu:
Hetkel kuum