USA ja Hiina vastasseis – lootusetu juhtum?

MIC 2025 eesmärk on arendada Hiina tugevaks, kaasaegse majandusega riigiks. See tähendab riigitoetusi lennuki-, energia-, ravimi-, tehnoloogia- jm tööstusele, et nendest saaksid globaalsed liidrid. Hiina on juba praegu teinud tehnoloogias suuri edusamme. Mõistagi näeb USA siin ohtu oma positsiooni pärast maailmas. Siiditee projektiga üritab Hiina oma mõju maailmas laiendada ning nõrgendada USA ja teiste arenenud tööstusriikide kohalolekut Aasias. Teatavasti on ka Eesti näidanud oma valmisolekut teha Hiinaga Siiditee arendamisel koostööd.

Ilmselt kõige enam vaidlusi on tekitanud Hiina majanduse sõltuvus riigiettevõtetest ja nende osalemine maailmakaubanduses. OECD andmetel kuulub Hiina keskvalitsusele ja kohalikele omavalitsustele 159 000 ettevõtet enam kui 40 miljoni töötajaga. Kui Hiina 2001. aastal Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTOga) liitus, oli selle liikmesriikidel, eesotsas USA ja Euroopa Liiduga, ootus, et Hiinast saab peagi turupõhimõtete järgi toimiv majandus, mis sobib paremini maailma vabakaubanduse reeglitega kokku.

Selleks andis lootust Hiinas valitsenud trend, mille järgi erasektor kasvas riigisektorist kiiremini ja oli ka oluliselt efektiivsem. 2013. aastal teatas president Xi, et annab Hiinas turujõududele määravama rolli ressursside paigutamisel. Riigisektori osakaal majanduses on pikemas tagasivaates küll oluliselt langenud, kuid siiani domineerib see raske- ja energiatööstuses ning transpordis, samas kui erasektor on rohkem esindatud ja tugevam tehnoloogias. Hiina on oma subsideeritud riigiettevõtete osalemisega maailmakaubanduses läinud vabakaubanduse põhimõtetega vastuollu. Samuti on Hiina keskpank manipuleerinud jüaani vahetuskursiga, millega on saadud soodustada eksporti või piirata importi.

Kui subsideeritud import ohustab riigi ettevõtete konkurentsivõimet ja töökohti, siis on WTO liikmetel õigus ennast tollitariifidega kaitsta. Lisaks on USA süüdistanud Hiinat tehnoloogilise oskusteabe ja intellektuaalomandi varguses ja USA ettevõtete turule sisenemiseks mittetariifsete tõkete seadmises. Need on teemad, milles Hiinal ja USA-l on eri huvid.

Miks peaks olema Hiina nõus muutustega, mis ohustaks tema majandusmudelit, eriti mis puudutab riigiettevõtteid? Samas ei saa Hiina valitsus lubada riigi isoleerimist, kuna see pidurdaks majanduse kasvu ja muudaks komparteile keerulisemaks oma edusammude demonstreerimise. WTO peaks olema institutsioon, mis tagab mitmepoolse kaubandussüsteemi toimimise ja aitab muu hulgas lahendada kaubandustülisid. Sellega ei ole ta aga hakkama saanud. Viimases G20 kohtumise deklaratsioonis märkisid riigijuhid, et mitmepoolset kaubandussüsteemi tuleb parandada ja WTOd reformida. Tegelikult on WTO reformimise vajadusest rääkinud USA, EL ja Jaapan juba varemgi.

USA ja Hiina kokkulepitud kolmekuuline vaherahu kaubandusküsimustes võib osutuda liialt lühikeseks, et nii põhimõttelistes küsimustes lahendus leida. Kokkuleppele mittejõudmine võib aga kaubanduskonflikti eskaleerida, külmutada kaubandusläbirääkimised ning lisada pingeid muudes kahe riigi vahelistes huvides.