Priit Alamäe • 6 veebruar 2019

Kapitalil on rahvus

See ei ole hea pikk strateegia, kui me korjame majandusest igal aastal pensionifondide maksetena kokku arvestatava hulga kapitali ja suuname selle Eestist välja, kirjutab Eesti 200 juhatuse liige ning Nortali asutaja ja juht Priit Alamäe.

Priit Alamäe.  Foto: Andras Kralla

Viimasel paaril nädalal on käima läinud väga elav arutelu panganduse ja pensionifondide üle, mida on vedanud Indrek Neivelt. Arutelu järeldus on õige: sulase ja peremehe vahe tänases maailmas on see, kelle käest on kapital ja kus on peakorterid. Aga asja tuumani ei ole jõutud.

Praeguses Eestis on „Rootsi pankade“ isegi kaudne kaitsmine selgelt ebapopulaarne tegevus, aga räägime palun faktidest. Kui keegi kasutab väljendit „liiga suured kasumid“, siis minul ettevõtjana tekitab see külmajudinaid ja eriti olukorras, kui selliseid mõtteid hakkavad väljendama poliitikud. Poliitiliselt on ettevõtete „liigkasumlikkusesse“ sekkumine õigustatud ainult juhul, kui tegemist on monopoli või kartelliga ja sellisel juhul peaks seda tegema konkurentsiamet, mitte poliitikud.

„Rootsi pankadeks“ said meie pangad pärast seda, kui eestlastest omanikud otsustasid nad rootslastele ära müüa. Kui trükkida Google'isse „swedbank shareholders“ või „seb shareholders“, siis selgub, et nende „Rootsi pankade“ suurimad aktsionärid on enamjaolt kohalikud pensionifondid. Eestlastele kuulunud pangad müüdi Rootsi pensionifondidele ja kindlustusfirmadele kuuluvatele pankadele kunagi sellepärast, et nende kapital oli pikem ja odavam.

Eelistatakse kohalikke

Kapitalil on rahvus. Sama eeldatava tootluse tingimustes eelistab arenenud riikides kapital alati kohalikke ettevõtteid, sest need on investorile arusaadavamad ja sellest tulenevalt ka väiksema tunnetatava riskitasemega. Kapital läheb riigist välja siis, kui väljastpoolt saadav tootlus on oluliselt suurem, sest investorile kaasneb teise riiki minekuga ka suurem tunnetatav riskitase.

See reegel kehtib eriti olukorras, kus kapitali sihtriik on investori vaatepunktist vähem arenenud ja riskantsem (näiteks Rootsi vs. Eesti). Jah, lisaks tootlusele on alati ka riskide hajutamise dimensioon, aga sama tootluse eelduses hajutatakse riske sama riskitasemega turgudele investeerides (Rootsi vs. Saksamaa).

See, kas piltlikult eestlased ostavad ära rootslastele kuuluva ettevõtte või vastupidi, sõltub nende kapitali hinnast ja pikkusest. Kapitali järjestub investeerimishorisondi järgi järgnevalt: pensionifondid ja kindlustusfirmad, aktsiafondid, private equity (erakapitali investeerimisfondid) ja family offices (rikaste üksikisikute või perekondade kapitali investeerivad asutused), mezzanine (kapitali ja laenu hübriidid) ja riskikapital. Mida pikem on kapital, seda väiksem on eeldatav lühiajaline kapitali tootlus ehk seda madalam on kapitali hind ettevõtjale.

Kapitali hind on maailmas samasugune sisendkulu kui tööjõu- või energiakulu. Mida kallim on nende sisendkulude kombinatsioon, seda väiksem on ettevõtte konkurentsivõime. Eesti ettevõtjale on täna kättesaadav eelkõige riskikapital ja teatav määral private equity. See tähendab automaatselt seda, et piiriüleses konkurentsis jääme teisetele alla. Ei ole olemas sellist tulevikustsenaariumit, kus Eestis on kõrged palgad, kõrged ressursitasud ja kõrge kapitali hind ja me oleme globaalselt väga edukad. Ja kui me ei ole globaalselt väga edukad, ei ole ka meie pensionäride tulevik helge.

Pensioniraha on vundament

Pensioniraha on igas riigis kõige olulisem pikaajalise kapitali allikas kohalikele ettevõtetele. See on see vundament, millele saab ehitada rahvusvahelise majanduse – „peremeeste riigi“. Senikaua, kui enamik meie pensionirahast on paigutatud otse teiste riikide ettevõtetesse, oleme majandusena pikaajaliselt rahvusvahelisest konkurentsist väljas.

Me ei tohi süüdistada ühtegi panka ega pensionifondi. Nad tegutsevad neile etteantud raamides. Pensionifondide raamid on teinud meie seadusandjad selle sajandi alguses ja neid on aeg-ajalt kohendatud. Me peame säästma tulevikuks ja kogumispensioni mõte oli väga õige, aga selle juures unustati ära Eesti majanduse pikaajaline areng ja fakt, et kapitalil on rahvus. Ärme süüdista siin ka poliitikuid, kes kunagi neid otsuseid oma parima teadmise järgi tegid. Eksimine on inimlik.

Tuleviku pensioni suuruse määravad ära kolm tegurit: tootlus, haldustasud ja pensionimaksete aluseks oleva palganumbri pikaajaline kasv. Nagu öeldud, ei saa meie ettevõtted lõpmatult palganumbrit suurendada olukorras, kus nendele kapitali hind ei ole konkurentsivõimeline, sest me ei saa olla globaalses konkurentsis edukad, kui kõik meie sisendkulud on teistega võrreldes suuremad. Ja ettevõtete võime innovatsiooni investeerida sõltub samuti meile kättesaadava kapitali hulgast ja hinnast.

Praegu on poliitikud usinalt asunud tegelema esimese kahe teguriga – pensionifondide tootlus ja haldustasud –, sest see on populaarne ja seda lihtne seletada. Kolmanda teguriga on ka ju tegelikult lihtne – tuleb lihtsalt ettevõtetelt nõuda, et nad palka tõstaksid. Tegelik elu on kahjuks keerulisem.

Me korjame meie majandusest igal aastal pensionifondide maksetena kokku arvestatava hulga kapitali ja suuname selle Eestist välja. See ei ole hea pikk strateegia meie majanduse arendamiseks. „Peremeeste maa“ tähendab seda, et Eestis on peakorterid ja me toome siia kokku kasumi teistest riikidest. Selleks, et teistes riikides kasumit teenida, on vaja sinna investeerida või seal mõni ettevõte ära osta. Selleks on meie ettevõtetel vaja pikaajalist mõistliku hinnaga kapitali.

M.o.t.t.

Hetkel kuum