20 veebruar 2019

IT-lahenduste ravi või ravi IT-lahendustega

Perearstid ei ole rahul olukorraga meditsiini IT-lahendustes, sest riigi tasandil puudub terviklik juhtimine, tähelepanu saavad üksikud projektid, samuti puuduvad tarkvarale kirjeldatud ja kokkulepitud nõuded, kirjutab Linnamõisa perearstikeskuse perearst Reet Laidoja.

Linnamõisa perearstikeskuse perearst Reet Laidoja.  Foto: Julia-Maria Linna

Eesti tervishoiupoliitika hoolitseb selle eest, et igal inimesel oleks perearst ja tervisemure korral pöördutakse esmalt ikka perearstikeskusesse. Keskmiselt käib iga inimene perearsti juures kolm korda aastas. Perearsti roll ei ole tänapäeval enam vaid tervisemure lahendamine, vaid palju laiem: perearst on patsiendi tervise hoidja ja järjepidevuse tagaja, üha enam tuleb päevakorda ennetustegevus.

IT-lahenduste eesmärk ongi muuta arsti ja õe käed vabaks bürokraatlikest ja korduvatest tegevustest, et saaks rohkem keskenduda patsiendile ja tema tervisemuredele. Ka patsiendi elu on läinud tänu IT-lahendustele tunduvalt lihtsamaks, keegi ei kujuta enam ette, et retseptile või saatekirjale peab arsti juurde füüsiliselt järele minema. Arstid on kaotanud oma kabinettidest valgustatud tahvlid, millele riputati suured röntgenpiltide lehed, nüüd ostavad nad üha suuremaid kuvareid, kuhu digitaalseid radioloogiliste uuringute pilte analüüsimiseks kuvada. Kui patsient tuleb haiglast, siis perearst leiab info seal toimunu kohta enamasti tervise infosüsteemist ehk digiloost ja paberit polegi enam vaja.

Ka patsiendil on meditsiini digilahendustele üha suuremad nõudmised. Eeldatakse, et info liigub õigel ajal ja kiiresti ning arstid teevad koostööd digitaalselt.

Milline on aga tegelikkus, kui patsient perearsti juurde saabub? Tihtilugu kurdetakse, et arst ei vaata otsagi, istub kogu aeg arvutis. Arst ei vaata samal ajal oma kirjakasti ega loe värskeid uudiseid, vaid teeb detektiivitööd oma tööprogrammis, pildipangas ja digiloos, et aru saada, mis patsiendiga toimunud on või kuidas ta määratud ravimeid võtab. Sageli on seda infot patsiendi käest lihtsam uuesti küsida, kui digiloost informatsiooni üles leida.

Kogunenud andmetest algavad hoopis probleemid

Digilugu on meil alates aastast 2009 ning juba praegu on perearstil patsiente, kelle terviselugude arv oma andmebaasis ületab saja piiri, lisaks eriarstide juures käimised. On palju patsiente, kellel on mitu kroonilist seisundit ja kelle ravimimenüüs on viis või enamgi raviminimetust. Ühe haiguse ravimisel peab alati arvestama kaasuvate haigustega ja ühe ravimi muutmisel tuleb alati hinnata kogu raviskeemi koos.

Mida rohkem patsiendi kohta andmeid koguneb, seda olulisemaks muutub nende korrastatus ja ülevaatlikkus. Ja siit hakkavadki perearsti probleemid:

• vajaliku leidmine – juba praegu on digitaalseid andmeid kogutud kümme aastat. Mis saab veel järgmise kümne aasta pärast?

• patsiendi olulistest tervisesündmustest pole teavitusi ja nii võib oluline info õigel ajal jääda märkamata

• päringud digiloost nõuavad aega

• palju infot on peidus liiga paljude klikkide taga

• patsiendist korraks parema ülevaate saamiseks kopeerib, kleebib ja seega dubleerib arst andmeid korduvalt

• tööprogramm on kohmakas ja andmeid on ebamugav sisestada, sageli on sarnast andmestikku vaja sisestada korduvalt

• palju infot jõuab arstini ebaturvalist kanalit pidi e-kirja teel või siis ebamugavalt krüpteeritult, kuna puuduvad tervishoiupoliitilised otsused selle info vahetamiseks digiloo kaudu. See tähendab näiteks seda, et kui arst, kelle nimele on info krüpteeritud, on haige või puhkusel, ei saa volitatud kolleegid patsienti aidata

• riigil on paralleelseid süsteeme, mis omavahel ei ühildu, kuid millesse arstid sisestavad andmeid eraldi ja korduvalt

• väga paljude perearstide käsutuses olevad andmed on vaid perearstikeskuse arvutis. See on suur turvarisk andmete säilimise osas. Uue isikuandmete kaitse määruse ja kübarturvalisuse seadusega tahab riik perearstid sellest kohustusest vabastada ja kehtestada lausa nõude, et patsientide andmed ei tohi enam olla perearsti arvutis, vaid peavad olema serveris teenusepakkujal, kellel on täidetud kokkulepitud turvalisuse nõuded

• arstid tunnevad puudust patsiendi osast digiloo küljes. Patsiendiportaal on olemas ja seda vaadatakse, kuid aktiivse poolena saavad nad sisestada vaid autojuhi tervisetõendi jaoks tervisedeklaratsiooni. Infoportaalina on see üpriski ebamugav keskkond. Oleks palju teavet, mille sisestamisega saaksid patsiendid kaasa aidata oma tervise jälgimisele ja koostööle arstiga

Selline olukord on tekkinud, kuna riigi tasandil puudub terviklik meditsiini IT-lahenduste juhtimine, tähelepanu saavad üksikud projektid, kuid nende seostamine jääb puudulikuks. Samuti puuduvad tarkvarale kirjeldatud ja kokkulepitud nõuded.

Perearstide tarkvara arendajaid on Eesti turul kolm ning nad on kujunenud ajalooliselt – digimeditsiini algusaastatel üheksakümnendate lõpus oli vaja hakata haigekassale arveid esitama elektroonselt ja selleks töötati välja digilahendus vastava programmi kaudu. Hiljem on seda programmi täiendatud ka muude võimalustega, kuid lahendus on siiski üle kümne aasta vana.

Lahendusi luues arvestatakse küll süsteemi nõudeid, kuid kasutajamugavusele pööratakse vähe tähelepanu. See toob kaasa olukorra, kus kasutaja hiilib kõrvale nõuetekohasest raviloo täitmisest või aruandlusest.

Halbade IT-lahenduste ohud

Meie digimeditsiin on käima lükatud 20 aastat tagasi ja kehtinud mallides on väga raske midagi muuta. Kuid kuhjunud ja halvasti organiseeritud andmetes tuhlamises näevad arstid mitut ohtu.

Näiteks oht ravivigade tekkeks, kui õigel ajal pole märgatud olulist uuringu- või analüüsitulemust, ravi võib hilineda.

Ebamugava IT-lahenduse korral kulub arstil vastuvõtuaeg põhiliselt detektiivitööks programmis ja digiloos ning patsiendiga otse suhtluseks jääb aega vähemaks, mistõttu võib juhtuda, et patsient ise ei saa piisavat ülevaadet oma tervise seisundist ning kasvab rahulolematus.

Ravimeid on palju, neil on erinevad kõrval- ja koostoimed ning siin ei tohi midagi sassi minna. Sageli on keeruline aru saada, mis ravimeid patsient võtab, kui palju ja kui sageli. Ka patsient ise peab ülevaate saama, seda olukorras, kus ravimite nimed on keerulised ning üks ravim võib olla kord ühe, kord teise firma toode, seega erineva nime ja väljanägemisega. Praegu ei saa arst patsiendi raviskeemist koondatult head ülevaadet, vaid peab killud kokku korjama retseptikeskusest, patsiendi jutust ja ravidokumentidelt.

Kui programm, millega arst töötab, on kohmakas ja ebamugav, hakatakse otsima mugavamaid lahendusi andmete sisestamiseks ja hiilitakse mööda kvaliteedist ja aruandlusest. Selle all aga hakkab kannatama statistika, mis on oluline tervishoiu rahastamise ja tervishoiupoliitika seisukohast ja ka digilukku jõuavad andmed ebakvaliteetsel kujul, mis on oluline info jagamisel teiste tervishoiutöötajatega.

Kui arstid ei jaga omavahel patsiendi infot – uuringutulemusi, analüüse ja ka mõtteid –, siis tehakse paljusid tegevusi mitu korda alates patsiendi küsitlemisest korduvalt ja samadel teemadel ning lõpetades kallite uuringutega, mis raiskavad nii patsiendi kui ka arsti aega ja tervishoiuks mõeldud raha.

Arst peab jääma arstiks ega saa olla IT-arendaja, kuid ainult koos arstiga saab katta talle sobiva digitaalse töölaua. Arstid loodavad IT-lahenduste loomisse rohkem kaasatud olla, kuid mõistame, et peame ka omavahel kokku leppima, mida töölaual näha soovime. Kuid arstid oskavad tahta vaid oma teadmiste piires – kas arstid oskavad tahta rohkem uuendusi ning nutikaid lahendusi, millega kokkupuudet pole?

Artikkel on valminud digikonverentsil „IT-lahenduste ravi või ravi IT-lahendustega“ peetud ettekande põhjal. 8.02. toimunud konverentsi korraldas Celsius Healthcare.

Hetkel kuum