11. aprill
Jaga lugu:

Ettevõtlusmuinasjutt: Une-Mati miljoniidee

Äripäev avaldab Junior Achievement Estonia korraldatud koolinoorte ettevõtlusmuinasjuttude võistlusel auhinnatud lood.

Foto: Anti Veermaa

Aegviidu Kooli 8. klassi õpilane Raili Stina Reidla (juhendaja Anneliis Liblik) sai II koha 7.–9. klasside arvestuses ja Äripäeva eripreemia vanemate arvestuses.

Elas kord üks Une-Mati, kellest te loomulikult kõik kuulnud olete. Just seesama Mati, kes teile uneliiva silmadesse puistab. Nagu teisedki siin maakeral eksisteerivad olevused, jäi ka tema ajaga üha vanemaks ja väsinumaks, sest eks tal oli neid tööaastaid ikka kogunenud juba ka. Sellepärast tänapäeva lastel uneprobleemid ongi, et Mati lihtsalt ei jõua enam igaühe juurde.

Ei jäänudki unemehel muud üle, kui minna pensionile. Tema naine Kati ei olnud aga mitte tepsugi nõus mõttega, et mees nüüd lapsed unepuudusesse jätab. Nii nad vaidlesid selle üle päevi, kas olla või mitte olla... pensionär.

Ühel hilisõhtul, kui Kati vaaritas parasjagu süüa ning Mati luges ajalehte, nägi mees seal ühte kuulutust. "OTSIN ENDALE MANTLIPÄRIJAT! HELISTA JA RÄÄGIME!"

Selsamal hetkel kargas Mati tugitoolist püsti ja hõikas naisele: "Ma tean, mis ma teen! Mul on ka vaja leida endale mantlipärija. See, kellele ma annan üle oma väärika uneliiva puistamise töö. Mul oleks vaja panna ajalehte kuulutus."

Kuna unemehe töö polnud kõige suurem rahateenimise allikas, ei elanud nad naisega eriti heades tingimustes. "Meil ei ole ju raha, millega kõike seda ajalehe-asja endale lubada," ütles Kati kurvalt. Mõte iseenesest meeldis talle väga. "Aga mida pole, seda pole," ütles ta alati.

Kati ei olnud väga positiivne inimene. Ta suutis leida igas asjas negatiivse poole. Üks näide: mitmeid-kümneid aastaid tagasi tegi Mati naisele suure üllatuse. Mees rühkis selle nimel aastaid tööd teha ja kinkis Katile puhkusereisi Lätti. Naine vaatas talle otsa, ütles, et tore, aga sinna reisile mine üksi. Lätlastel pidavat olema kuus varvast, seega ei tahtnud naine, et temale ka üks külge õmmeldakse.

Samuti uskus Kati horoskoope ja ennustajaid. Näiteks aastaid tagasi, kui Mati tõi koju natuke uneliiva, mis tal töö juures üle jäi, pistis Kati kiljuma ja viskas liivakoti aknast kohe alla, väites, et see toob peresse halba õnne. Nii olevat kirjas olnud Kati tähemärgi horoskoobis. Vahel ohkas Mati, et ta naine on ikka täiesti lihtsameelne.

Järgmiseks hommikuks oli Mati välja mõelnud plaani, mida ja kuidas teha. Tuleb kleepida tänavatele otsingukuulutused, leida kuskilt heasüdamlik ja aus mantlipärija, panna ta tööle, hakata tema ülemuseks ehk juhiks ning siis tema pealt teenida. Pool tulust läheb jüngrile ning pool talle endale. Mõeldud, tehtud!

Mati leidiski endale toreda noormehe, kes ei olnud just teravaim pliiats karbis, aga alustuseks käis kah. Kõigepealt tegi ta noormehele pea kuu aega väljaõpet, rääkis oma töö võludest ja valudest ning andis nõu. Mati ootused poisi suhtes olid kõrged. Aga kohe esimesel iseseisval tööpäeval suutis poiss ära kaotada uneliiva koti, oma prillid ja seetõttu puistata pooltele küla lastele silma kodumaa mulda. Mati mõistis, et mantlipärija võtmise mõte polnud siiski väga hea. Paar kuud tegi Une-Mati jälle tööd ise. Aeglaselt, aga töö pidi ju tehtud saama.

Ühe pika tööpäeva õhtul läks Mati üle vaatama oma uneliiva varusid ja see, mis ta nägi, pani mehe õhku ahmima. Tema liivavarudest oli alles ainult üks kott. Mati oli aastatega märkamatult ära kulutanud kogu uneliiva. Ta teadis, et ühel päeval see juhtub, aga lootis, et mitte tema elu- ja tööajal. Nüüd Mati mõistis, et ta elu oli viltu vedanud: tööd teha enam ei jaksanud, mantlipärijat ei leidnud ja kui lõpuks leidiski, siis ebasobiva. Ka uneliiv hakkas lõppema ja seda ei saanud kusagilt juurde.

Sel hetkel mõistis Mati, et tegelikult on kõik ainult tema enda kätes. Kas leida sellele murele kiiresti lahendus või lasta kõigel hukka minna? Kuna Mati oli rohkem tegude kui sõnade mees, otsustas ta selle probleemi lahendada.

Järgmisel päeval proovis Mati ise toota liiva materjalidest, mida ta koduhoovist leidis. Kõigepealt võttis ta paekivi, kuid lõhkus seda purustades hoopis blenderi ära. Seejärel katsetas ta plastmassist mänguautoga, enda vana tuhvliga, Kati kontsakingadega ja betoonplokiga, aga kõik vedas taas viltu. Tillukeste uneliivaterade asemel oli ta lihtsalt asjad ära lõhkunud ning pidi need ära viskama. Mati ükski plaan ei toiminud. Ta oli kaotanud igasuguse lootuse ja innu. Mees teadis juba ette, et kõik läheb vussi.

Möödus nädal. Hommikusöögilauas vaatas Kati oma meest ja lausus: "Aga miks sa rügad üksi tööd teha? Ära võta kõiki maailma ülesandeid oma õlule. See on meie kõigi ühine mure, mitte ainult sinu. Sa võid ju proovida olla üksi kõige suurem ja tublim, aga õiges meeskonnas edenevad asjad paremini. Mõtle suuremalt ja mitu sammu ette!"

Ja seekord mõtles Mati, et tal on päris tark naine. Esimest korda selline mõte 30 aasta jooksul! Mees mõtiskles Kati sõnade üle ja sai aru, et naisel on õigus. Kõike ei saa elus üksi ära teha ja ei peagi. Mati müüs maha oma päevinäinud auto ja üüris endale selle raha eest vana tehasehoone. Ega ta ise ka teadnud, miks ta seda tegi, aga see tundus õige käik. Ta võttis tööle seitse pöialpoissi, sest tundus, et Lumehelbekesel polnud nendega enam midagi peale hakata. Mati müüs maha ka oma teleka, et selle rahaga maksta töötajatele esimene palk. Kati ei saanud muidugi aru, miks kodust asjad ära kaovad, aga lootis, et ehk mõne õilsa eesmärgi nimel.

Nüüd olid Matil olemas tehas ja töötajad, aga puudus mõte - kust ja mida? Ta palkas tööle targa sekretäri, kes aitaks teda mõtete teostamisel. Aga uneliiva puudus oli jätkuvalt suur. Mati plaanis alustada koostööd Hambahaldjaga: ta plaanis jahvatada laste hammastest neile endile liiva. See oleks kiire ja odav, samas väga keskkonnasäästlik ja materjali kokku hoidev. Mõeldud-tehtud!

Teine koht, kust tehasesse liiva hangiti, oli välismaa. Mati firma ostis hulgimüügist kokku odavat, aga vägagi kvaliteetset ning lastesõbralikku liiva. Sellega oli lahendatud ka liivaprobleem. Kuna asjaajamist oli palju, võttis Mati firma kaasjuhiks Kati, tänu kellele hakkasid toimuma uneliiva tootmisel suured arengud. Kõik seitse pöialpoissi töötasid usinalt. Mati maksis neile väga hästi, kuid teenis ise veel paremini.

Nende firma sai kuulsaks ühe terve maailma. Hammastest tehtud öko-uneliiv oli uus suur maailmavallutaja. Muidugi oli neil ka halvemaid päevi, kui asjad ei sujunud nii nagu pidid, töötajaid polnud leida ja tootmine oli pingeline, aga ilma halbade päevadeta ei oleks osanud nad väärtustada häid. "Halbu päevi peabki olema, muidu oleks elu igav," kordas Mati alati.

Nad ei elanud naisega enam vaesuses. Kuna Mati müüs firma alustamiseks maha oma vana auto, ostis ta nüüd uue ja palju võimsama, kuid ökonoomsema. Vana teleka asemel rändas koju palju suurem ja parem, aga energiasäästlikum. Mati tundis, kuidas asjad hakkasid liikuma täpselt pärast seda, kui ta oli muutnud oma elu vaatepunkti.

Mees mõistis, et kõik on kinni enda mõtlemises. Kui mõeldakse väikeselt, suudetakse teha ainult väikeseid tegusid, ja kui mõeldakse suurelt, suudetakse muuta kogu maailma. Mati tundis, et elutöö oli lõpuks vilja kandnud. Ta oli õnnelik. Kati oli väga uhke oma mehe üle. Ja kui nad veel surnud ei ole, käivad nad õhtuti sulle vaikselt seda öko-liiva silma puistamas... Kuigi sosinad käivad, et sageli aitab neid selles töös pöialpoiss Doktor, kellest nad ajapikku toreda abilise olid koolitanud.

Junior Achievement Eesti (JA) ettevõtlusmuinasjuttude võistlus on enam kui 20aastase traditsiooniga üle aasta toimuv võistlus 4.–9. klassi õpilastele, millega soovitakse panna noori fantaasiarikkas ja positiivses võtmes mõtlema ettevõtlusele. Tänavusele konkursile laekus kokku 196 muinasjuttu kirjalikus, audio ja videovormis. Eelistatuim formaat oli traditsiooniline kirjutatud muinasjutt.

JA Eesti on sihtasutus, mis tegeleb majandus- ja ettevõtlusõppega koolides, et Eestis kasvaks rohkem ettevõtjaid ning noored oleks tööeluks paremini valmis. JA Eesti programmide järgi õpib aastas ca 13000 noort algklassidest gümnaasiumi ja kutsekoolini. JA Eesti tuntuimad programmid on õpilasfirma ja töövarjupäev.

Jaga lugu:
Hetkel kuum