Miks valid uut autot hoolsamalt kui poliitikut?

Iga ühiskond on hierarhiline, erineb ainult nende hierarhiate ülesehitus. Mõistmaks hierarhiat, tuleb kõigepealt aru saada eliidist, kes vastutab selle ühiskonna käekäigu eest. Näiteks Antiik-Kreekas moodustasid eliidi kõige vapramad sõdurid, kes olid valmis oma linnriiki kaitsma elu hinnaga. Lahingust või sõjaretkelt tuldi tagasi kas kilbiga või kilbil. Eesliinil seismine eeldab vaprust, kuid millele on rajatud meie praegune eliit?

Kas tänapäeva liidrid on need, kes suudavad täita kõige olulisemaid rolle, kellel on julgust ujuda vastuvoolu, pakkuda murrangulisi ideid, mis tagaksid edu, või iseloomustab neid näiteks tugev missioonitunne? Või on nad lihtsalt poliitiliselt korrektsed karjääriinimesed, kes oskavad täita käsku rangelt distsiplineeritud keskkonnas. Veelgi enam – kuivõrd piirab julgete ja riskialtite liidrite arenemist meie talupojamõistus, mis suunab meid mõtlema raamides, olema kohusetundlik, mitte liigselt kiirustama, püsima tagaplaanil ning pigem jääma äraootavale seisukohale.

Poliitikutel ja ärijuhtidel on mõningaid sarnasusi, aga ka olulisi erinevusi. Mõlemad peavad juhtima inimesi ning võtma tohutu vastutuse oma otsuste eest. Veel enam – nende praegused otsused mõjutavad paljude inimeste elu veel aastaid hiljem. Nii ärijuhid kui ka poliitikud peavad suutma mõtelda väljaspool raame ning olema julged ja targad leidmaks vastuseid keerulistele küsimustele.

Arvestades nende haaret ja vastutust, võiksime ju oletada, et juhtide ja poliitikute valikuprotsess peaks olema üldjoontes sarnane, sest nii heal ärijuhil kui ka edukal poliitikul peaks olema tugevalt arenenud analüütiline ja kriitiline mõtlemine, mille abil töödelda suurt kogust keerulist informatsiooni ning mõista erinevate sotsiaalmajanduslike protsesside põhjuslikke seoseid. Samas tulemused, mille alusel me poliitikuid ja ärijuhte hindame, on küllaltki erinevad.

Äris on lihtne, sest päeva lõpuks on edu eeskätt mõõdetav kasumlikkuse kasvuga, samas kui poliitikas on tulemuste mõõtmine oluliselt keerulisem ning seda ei saa teha ainult majanduskasvu põhjal, vaid arvesse tuleb võtta ka ühiskonna arengut laiemalt. Seega võiks eeldada, et poliitikud on isegi nutikamad kui ärijuhid.

Üks võimalik hindamiskriteerium oleks formaalne haridus. Tõsi – on palju väga nutikaid inimesi, kes pole formaalset haridust omandanud, kuid haridus tunnustatud ülikoolist on siiski indikatsioon võimekusest ja valmidusest töödelda keerulist informatsiooni.

Rääkides erinevustest ärijuhtide ja poliitikute vahel, võiksime öelda, et ärijuhid on palju vabamad valima vahendeid, mille abil oma eesmärke saavutada. Loomulikult piiravad ka neid sotsiaalsed tõekspidamised ning alati tuleb silmas pidada sotsiaalse vastutustundlikkuse põhimõtteid ning oma tegude võimalikke kaudseid tagajärgi.

Siiski on need piirangud oluliselt väiksemad võrreldes poliitikutega, kes vähemalt demokraatlikus ühiskonnas peavad oma tegemistes arvestama laiema ringi huvi- ja survegruppidega ning pidevalt otsima kompromisse. Ärijuhid saavad tavaliselt kujundada ise oma meeskonna ning vabaneda tulemuste eesmärgil neist, kes sellesse ei suuda või ei taha panustada (kuigi tõsiasi on see, et ka korporatiivmaailmas on poliitika ja võimumängud omal kohal), samas kui poliitikud ei pea otsima kompromisse ainult teiste erakondadega, aga ka omaenda meeskonnas, kus meeskonnaliikme lojaalsus konkreetsele grupile või poliitilisele ideele võib osutuda olulisemaks kui tema oskused ja võimed.

Ka tulemuste mõiste on äris ja poliitikas üpris erinev. Teoorias peaksid poliitikud olema veelgi enam tulevikule orienteeritud ning mõtlema pikas plaanis, kuid reaalsuses piirab neid valimistsükkel ning nad ei pruugi hoolida sellest, mis juhtub 15 või 20 aasta pärast. Seetõttu juhinduvadki paljud otsused valimistsüklist ja poliitikute soovist saada taas valitud.

Samal ajal on ebapopulaarsete otsuste langetamine nõnda keeruline, sest tõenäoliselt võib see maksta koha järgmistel valimistel. Olgugi et ka ärijuhid vajavad pikema perspektiivi visiooni, peab erasektoris olema paindlikum tegemaks ka lühiajalisi kommertsotsuseid. Seetõttu otsivad ettevõtted juhte, kes suudavad mõista pidevas muutumises keskkonda, ennetada ebakindlust ning ette näha, millised on nende klientide või tarbijate homsed soovid ning reageerima sellele enne konkurente – tuleb osata pakkuda selget ja kõikehõlmavat strateegiat ebakindlas maailmas.

Ebapopulaarsete otsuste tegemine eeldab karismat või inspireerivaid juhiomadusi, mis on üldjuhul üsna haruldased, kuid hädavajalikud nii äris kui ka poliitikas. Veelgi enam – poliitikas tuleb vähemalt meie riikides teha sagedamini ebapopulaarseid otsuseid, kui soovime saavutada jätkusuutlikke tulemusi pikemas perspektiivis.

Taaskord on äris pisut kergem tegutseda otsustavalt ja kohaldada muudatusi, sest numbrid ja ratsionaalne analüüs näitab, mida on paremate tulemuste saavutamiseks tarvis teha. Poliitmaastikul on küsimused märksa keerulisemad, sest näiteks vananev rahvastik, linnastumine, haridus ning tervishoid tekitavad vajaduse keeruliste reformide järele. Sealjuures saab kasutada ainult tasakaalustatud lähenemist, mis arvestaks nii majanduslike, aga ka eetiliste põhimõtetega.

Seega ei piisa poliitikutel ja ärijuhtidel ainult analüütilistest omadustest, neil on tarvis ka head kontekstitunnetust ning empaatiat, mis võimaldaks mõista inimkäitumist. Seda võiksime pidada elutarkuseks, mida on keeruline mõõta või hinnata – küll aga on aja möödudes võimalik hinnata, kas tehtud otsus oli asjakohane ja mõistlik.

Kõigis kultuurides ja traditsioonides on elutarkust enamasti omandatud vanemaealistele inimestele eeldusel, et tarku otsuseid on võimalik teha isikliku kogemuse pinnalt. Seetõttu on ka eelnev kogemus juhtival positsioonil loomulik valikukriteerium ärijuhtide valimisel. Ka poliitiku kogemuses peaks inimeste ja protsesside juhtimine olema eeldus, aga päriselus näeme, et valijad on väsinud korruptsioonist või mingist "vanade olijate suletud ringist", mistõttu hääletavad paljud rõõmuga noorte kandidaatide poolt. See on ka igati teretulnud seni, kuni kandidaadil on mingisugune varasem kogemus.

Juhid, olgu siis poliitikas või äris, ei saa ignoreerida oma valijate seisukohti. USA presidendi Donald Trumpi fenomen näitab, et ühiskond on väsinud tavainimesest võõrandunud liidritest ning poliitikutelt oodatakse alalhoidlikku juhtimisstiili, mis vähendaks staatuste erinevust, arvestaks valijate soovidega, tunnistaks oma vigu ning oleks võimeline adapteeruma muutlikes oludes.

Kokkuvõttes näeme, et poliitikute ja ärijuhtide valimiskriteeriumid on üsna sarnased, kuid poliitikud peavad opereerima märksa keerulistemas oludes ning on oluliselt karmimates mängureeglites. See peaks tähendama, et poliitikud on äriliidritest paremini haritud ning oskuslikumad, kuid paraku pole see alati nõnda.

Poliitiku või potentsiaalse ärijuhi puhul peaks põhikriteerium olema analüütiline ja kriitiline mõtlemine (mille kinnituseks võiks olla näiteks haridus), võime teha tarku ja julgeid otsuseid ning varasem juhtimiskogemus ning teadmine mõnelt elualalt.

Kui me vaatame erinevate lääneriikide populaarsemaid poliitikuid, siis näeme, et valija tegelikult neid kriteeriume ei hinda. Internet ja sotsiaalmeedia on hea manipulatsiooniplatvorm, mille kaudu saab levitada populistlikke hüüdlauseid ning odavaid lubadusi, mis ohustavad demokraatlikke väärtusi, pannes ideed võrdsusest ja kaasavast poliitikast löögi alla. Praeguse poliitpopulismi trendi jätkudes teevad inimesed jätkuvalt emotsionaalseid otsuseid kandidaate kriitiliselt analüüsimata ning see võib endaga tuua laastavad tagajärjed.

Eesti suurim rikkus on tugevad ja talendiga inimesed, keda leidub kõigis eluvaldkondades. On aeg, et need inimesed sekkuksid aktiivselt avalikku ellu, et nad suudaksid koos lahendada olemasolevad väljakutsed ning kindlustada Eestile kindel ja kaunis tulevik.