Argos Kracht: otsime tuhandeid ja kaotame miljoneid

Tundub, et juba mitu aastat on Eesti majanduses domineerinud teatud laadi amokijooks. Õilsate kavatsustega relvastatud aktivistid, ametnikud ja poliitikud jooksevad pikali üha enam majanduslikult potentsiaalikaid algatusi, sest nende “jalajälg” on liiga suur. Samas oma isiklikus elus soovib rõhuv enamus neist materiaalset heaolu ja küllust.

Sestap kutsub minus üha enam imestust meie ühiskonna innukas püüdlus elada head materiaalset elu ilma jalajälge jätmata. Läbi CO₂-le kunstlikult hinna andmise ning maailmalõpu stsenaariumite pasundamise oleme asunud majandust juhtima ideoloogiast lähtudes.

Üha kergekäelisemalt loobume me kõrgtehnoloogilisest tööstusest ja üha suurema hurraaga tervitame väike- ja start-up-ettevõtteid, millest paljud purjetavad hetkel valitseva ideoloogia pärituules. Nii energia- kui ka majandusvaldkonnas on efektiivsuse nõue asendunud ideoloogilise puhtuse nõudega.

Prokuratuuriga sarnase mustri on omandanud osa ajakirjandusest/ajakirjanikest. Bonnieri või mingi muu preemia saamiseks on vaja ühiskonda kõnetavat lugu. Mis võiks veel paremini ühiskonda kõnetada, kui et ajakirjanik on paljastanud kirjutaja arvates mõne kurjami. Pole tähtis, et hiljem selgub, et asjad polnudki päris nii.

Lood jäävad ikka avalikku ruumi ja hiljem saavad erinevate äraütlemiste aluseks. Kes teostab järelevalvet ajakirjanduslike liialduste üle? Me teame vastust: ajakirjanikud ise. Mida ajakirjanikud ütlevad, kui selline järelevalve on mingis muus valdkonnas?

Me ei tea, kui palju edukaid äriideid on realiseerimata jäänud või ettevõtjad on pidanud lõpetama seoses rahapesu kahtlustusega. Rahapesu temaatika ületõlgendamine ning sellest tulenevad probleemid kontode avamisel ning ülekannete tegemisel on tõsine probleem.

Ülaltoodu on vaid osa makrotasandi takistustest, mille negatiivne mõju on kordades suurem, kui on potentsiaalselt headel äriideedel.

Halvustamata kuidagi Äripäeva Eduka Eesti konkursi ideed, arvan, et Eesti majanduse olukord on võrreldav laevaga, mille meeskond püüab leida paremat kütust kiiremini edasi liikumiseks, märkamata, et laev on ankruga põhjas kinni. Teiste sõnadega, oleme jõudnud oma ühiskonna ja majanduse arengus olukorda, kus väikesed ja head otsused ja äriideed ei suuda enam kompenseerida suuri ja jaburaid ülepingutusi.

Laiemas kontekstis ei saa me mööda vaadata ka Lääne ühiskonna teatavat laadi empaatia puudusest. Maailmas on miljardid inimesed, kes elavad allpool vaesuse piiri. Kuidas peaksid nemad meie minimaalse jalajälje väärtustesse suhtuma? Võimalik, et just viimane asjaolu ongi selleks põhjuseks, miks paljud arenguriigid on kaugenenud Lääne väärtusruumist ning parandanud suhteid Venemaa ja Hiinaga.

Eesti viimase kahe aasta majanduskasvu numbrid annavad meile võimaluse olla jälle kord teistele eeskujuks, seekord negatiivseks. Meile ei piisanud nõukogudeaegsest majanduslikust eksperimendist, kus majandust juhiti ideoloogilistest väärtustest lähtuvalt. Ikka on vaja teist korda reha peale astuda, lootuses, ehk seekord käitub reha (loe: majandus) teisiti …