Forex ja van Gogh — ühildame ühildamatu

Paljud meist on küsinud endalt, mida peab tegema, et kasvõi hetkeks unustada kõik negatiivne või pinget tekitav. Võimelda? Hüpata või teha paar pööret toolil? Või, nagu ütles üks tuntud teadlane I. P. Pavlov, tuleb „ajada kirg lihastesse“. Kuid mina toetan nende inimeste arvamust, kes usuvad, et hinge ravib eelkõige kunst.

Maalikunst innustab mind, rahustab, pakub meile täna nii vajalikku harmoonia ja ilu sulamit. Kõik teavad, et maalikunst ravib hinge! Paljud maalimisega tegelevad inimesed võrdlevad seda kunstiliiki joogaga. Inimene sukeldub imelisse värvimaailma, et avada ennast ja oma sisemist „Mina“, et elada üle mingid elamata jäänud hetked, leida hingerahu, terviklikkuse ja harmoonia, leida ennast ja lahendada tähtsad probleemid. Näiteks, Vene malikunstnik Vassili Kandinski nimetab seda innustavat jõudu „sisemiseks vajaduseks“. Kuid ükskõik kuidas seda vajadust luua midagi kainust nimetada, see rõhutab kunstniku soovi astuda kõnelusse ümbritseva maailmaga. Kui võtta suurkunstnikke, siis mind inspireerib just Vincent van Gogh, tuntud Madalmaade kunstnik-impressionist, kes väga tundeliselt ja omapäraselt avas vaatajate ees tunnete ja emotsioonide maailma.

Seega võib kahekõnet kunstiga nimetada sisemise „Mina“ arengu ja kujunemise vahendiks. Kunstiteos on selles dialoogis niit, mis seob inimesi, lubab leida samale lainele häälestatud vestluskaaslase. Samuti kujutab maalikunts endast „sellesama“, mis teeb elu värvikaks, ravib hinge ja keha, muudab teravamaks tunnetamise. Kõige huvitavam on minu arvates maalida loodust – see on nii emotsionaalne, muutlik ja ekspressiivne! Maastikumaalis võib väljendada kõiki neid tundeid, mis valdavad teid antud hetkel, on see helge, päikeseline õnn või rõhuv, must ängistus.

Kallid lugejad, selleks, et maalida, otsida eluharmooniat, ei pea olema suur kunstnik! Igaüks võib luua kunstiteoseid, kuna oma sisemuses oleme kõik loojad! Minul oleks üks soovitus neile, kes tahaks kanda oma tunded paberile või lõuendile. Kuulen sageli tuttavatelt, et õliga on raske maalida. Nad eksivad. Maalimiseks läheb vaja: lõuendit papil (ei pea olema suur, näiteks, 30x40), õlivärve, kunstmaterjalist pintsleid (või parem karedast seaharjasest), lahustit, paletti ja spetsiaalset pahtlit.

Kuna ülevoolavate emotsioonide tõttu lendavad maalimise ajal värvipritsmed igale poole laiali, soovitan panna ette põll ning varuda väike lapp või salvrätik. Tööks tuleb valida põhitoonid (kuni kuus) ning uue varjundi saamiseks ärge korraga üle kolme värvi segage, muidu tuleb teil „pori“. Tiziano Vecellio olevat kunagi öelnud: „Kes tahab saada kunstnikuks, peab tundma kõige rohkem kolme värvi – valget, musta ja punast, ning kasutama neid mõistusega.“ Muidugi on see liialdus, kuid maali ühtsuse säilitamise seisukohast ei tohi unustada üht alustõde: mida vähem on erinevaid värve ühendatud, seda kergemini loovad nad oma harmoonia ning seda kauem elab maal.

Lugupeetud algajad kunstnikud, paluge, et teile sünnipäevaks kingitaks maalipukk ja pintslid ning te ei kahetse! Kui olete kord juba avanud end jaoks selle imelise värvide ja tunnete maailma, ei suuda teie sellest enam loobuda.

On ju teada, et mida mitmekülgsem on inimene, seda lihtsam on tal vaadata maailma, ka rahamaailma läbi uue prisma ning võtta vastu õigeid otsuseid!

Illustratsioon: "Mandlipuu oks", 2010 a. Viktoria Jussupova