Janek Mäggi • 15 jaanuar 2013

Mäggi: säästmine sööb majandust nagu vähk

Ka meil räägitakase säästmisest ehk tarbimise edasilükkamisest tulevikku, kuid säästmine hävitab majandust – sööb seda nagu vähktõbi. Seisev raha on nagu sõnnik, mis on põllule laotamata ja mädaneb, kirjutab Powerhouse'i juhataja Janek Mäggi.

IMFi analüütik Olivier Blanchard tõi välja, et IMF ei osanud Kreeka ja teiste Euroopa majanduste prognoosides arvestada kärpemeetmete tegelikku mõju riikide majanduskasvule. See on olnud palju suurem ja negatiivsem, kui nad eeldasid. Reegel on, et iga kärbitud euro, mis jääb käibest kõrvale, tõmbab majandust veel rohkem kokku kui konkreetne kärbitud euro. Usk arengusse kaob ära. Selle tõdemuseni jõudmiseks kulus IMFil neli aastat. Kuid ega midagi oluliselt teisti teha ka ei oleks saanud.Valu põhjus on palju varasem poliitilistel põhjustel laristamine. Kõik, mis kasvab, kasvab selle pärast, et kõik usuvad kasvu ja tegutsevad sellest lähtudes. Kõik, mis kahaneb, kahaneb selle pärast, et keegi ei usu kasvu – kahanemise ajal on iga investeeritud sent ära visatud sent. Küsimus on trendi muutuses – kes selle esimesena ära tabab, teenib kõige rohkem.

Laias laastus on majanduses kolm trendi – tõus, paigalseis ja langus. Lühiajaliselt esinevad enamasti kõik trendid korraga – eri majandussektorites eri aegadel. Kui ehitus ja rahandus buumib, siis kirbuturg kiratseb. Kunagi ei saa teha üldistust, et kogu majandus tõuseb või langeb – langeb või tõuseb ikka mõni sektor või enamik sektoreid. Õitseb see valdkond, millesse raha liigub. Kuna raha on majanduses alati piiratud kogus ja kordades vähem kui vara, käib kogu aeg armutu võitlus raha pärast. Raha on nagu elavhõbe – täna võib olla kullas või kinnisvaras, aga homme istub aktsiates. Edukas on see, kes meeldib rahale, mitte see, kellele meeldib raha.

Eesti rahvas istub võlavanglas. Aastatel 2005–2010 oli Eesti majanduse reaalkasv täpselt 0% (The Economist Pocket World in Figures, 2013). Eesti elu ei ole grammi võrragi paremaks läinud. Palkade tõstmine ja langetamine on andnud tulemuseks sama taseme, mis oli 2005. aastal. Arvestada tuleb ka inflatsiooni ehk raha väärtuse langusega. Seda just teenuste osas, mis moodustavad 68% Eesti majandusest. Eestis ei ole olnud neli aastat sektorit või sektoreid, mis meelitaks endale raha. Hoopis vastupidi – raha põgeneb Eestist, kas Soome laeva või Rootsi lennukiga.

2005–2008 suurendasid pangad eraisikute laenujääki 30 miljardilt 110 miljardile, mis tähendas enamiku jaoks mitte teenitud raha, vaid kohustust maksta intressi. Laenude tagasimaksed aga “kärpisid” tänast ringluses olevat raha. Kui keegi ei osta, siis keegi ei teeni. Kui keegi ei teeni, siis keegi ei tarbi.

Kuna pool eesti rahvast istub võlavanglas ja ei saa iseseisvaid uusi tarbimisotsuseid teha, ei saa meil ka majandus kiiremas tempos käima minna. Me toome eksportides küll välismaalt raha koju, kuid seda vaid mahus, mis on säilitanud varasema taseme, mitte ei parandada meie heaolu. Elu saab kõigil paremaks minna siis, kui on kasv – ettevõtjaid võtad riske, avatakse uusi kauplusi, hotelle ja tehaseid. Inimesed usuvad, et neil on võimalik homme rohkem teenida kui täna. Kuigi kõigil ei ole, on usul võime luua illusioon, et on. Ja see aitab paljusid.

Säästmine sööb majandust. Vastupidine olukord – Hans H. Luige välja toodud “kestlik kahanemine” – on inimloomust ja eriti eestlase oma arvestades pöörane unistus. Kahanemine tekitab masendust ja depressiooni, ükskõik kui ilusasti seda teistele ning iseendale seletada. Eesti majandus on aastaid paigal seisnud ja see on toonud kaasa kärkivad sotsiaalsed grupid, kes väljendavad rahulolematust iseendaga, teravik valitsejate suunas. Ka meil on räägitud säästmisest (ehk tarbimise edasilükkamisest tulevikku), kuid säästmine hävitab majandust – sööb seda nagu vähktõbi. Seisev raha on nagu sõnnik, mis on põllule laotamata ja mädaneb.

Negatiivne intress ei ole tuttav mitte ainult Jaapanis, vaid nüüd ka Šveitsis – paned täna sada eurot panka ja mõne aja pärast on alles 98 eurot. Raha on reeglina kõige väärtuslikum täna – on harvad juhud, kui raha kui kaup omab tulevikus suuremat väärtust kui esimesel hetkel, mil sa ta saad. Samas – kui (eelkõige rahva arvukuse) kasv on võimatu, nagu Eestis praegu tundub, tuleb kokku hoida.Loomulikult toob kärpimine endaga kaasa ka valu. Kuid alternatiiv, uute laenudega tarbimisahju kütmine, on veelgi hullem. Majandust, mis Kreekas ja ka 2005.–2008. aasta Eestis tundus olevat, ei olnudki olemas.

 

Hetkel kuum