Elamislubadega tuleb õigesti äri teha

Eestis on tarvis inimesi, kes suudaksid ülikoolidest tulevaid tehnoloogilisi lahendusi konkurentsivõimelistesse ärimudelitesse ümber panna ning samuti inimesi, kes nendesse kasvavatesse ettevõtetesse investeeriksid, kirjutab alustav ettevõtja Raul Allikivi.

USA iduettevõtete arvamusliidri ja investori Paul Grahami sõnul on tehnoloogiafirmade tekkimiseks ja arenemiseks vaja kahte asja – rikkaid inimesi ja ettevõtlikke nohikuid.

Eesti on maailmas üha enam omandamas start-up-riigi kuulsust. Tõsi, meid teatakse praegu vaid piiratud ringkondades, kuid Estonian mafia on juba tasakesi kaubamärgiks kujunemas – ja seda mitte ainult Euroopas. Teiselt poolt, eestlasi on vähe ning kuigi kaugelt vaadates võib pilt ilus paista, on meile juurde tarvis nii kiire kasvupotentsiaaliga ettevõtteid luua suutvaid tehnoloogilise taustaga nohikuid kui ka jõukaid inimesi, kes oleksid valmis värskete ettevõtete maailmavallutusplaanidele õla alla panema. Muidu jääb uute ideede pealevool õhukeseks ning värsked idufirmad lahkuvad Eestist niipea, kui tiivad vähegi kannavad – Eestis leiduvatest võimalustest arenguks tihtipeale ei piisa.

Lahendus nendele kitsaskohtadele võiks peituda sellises meil poolenisti avalikkuses hukkamõistetud tegevuses nagu riiklik äri elamislubadega. Ma ei pea siin päriselt silmas Läti mudelit, kus alates 150 000 lati suurusest kinnisvarainvesteeringust saab selle teinud välismaalane õiguse Läti elamisluba taotleda. Lätti olevat sel moel viimastel aastatel jõudnud eri andmetel üle 2500 inimese ja üle 240–300 miljoni euro – umbes pool samal ajal riiki saabunud välisinvesteeringutest. Samas on sel moel majandusse tulnud raha “rumal” ega ole Lätis peale kinnisvarasektori eriti kellelegi kasuks tulnud. Eesti lahendused võiksid olla natuke nutikamad.

Eesti elamisluba soovivalt Venemaa või Hiina rikkalt kodanikult ei tuleks nõuda mitte mõne vanalinna korteri ostmist, vaid investeeringut Eestis registreeritud riskikapitali fondi. Ei ole oluline, kas see fond on Smartcap, ASI või mõni muu tegija, oluline on nende fondide eelnev heakskiitmine näiteks Eesti Riskikapitali Assotsiatsioonis.I

nvesteering võiks olla näiteks 100 000 eurot üheaastase elamisloa eest, 200 000 eurot kaheaastase elamisloa eest ning 500 000 eurot alalise elaniku staatuse eest. Investor võib fondi vabalt valida ning oma investeeringu tootluse võrra ka tulu teenida. Osaluse fondis võib investor realiseerida elamisloa lõppedes, aga mitte enne kui kolm aastat pärast algse investeeringu tegemist.

Teine pool võrrandist on ettevõtlikud nohikud, ka väljastpoolt ELi riike. Jah, ka praegu saab välismaalane Eestis ettevõtet asutada, kuid elamisloa saamiseks tuleb ette näidata investeering 65 000 euro väärtuses, samuti teevad Eestisse asumise keeruliseks palgakriteerium ning sisserändajate piirkvoot. Kui paljudel alustavatel ettevõtjatel on kohe oma äri esimestel päevadel selline summa välja käia?

Lahenduseks võiks olla jälle väike erand Eesti immigratsioonipoliitikas, kus elamisloa võib anda ka ettevõtjale, kelle loodud ettevõttesse investeerib Eestis baseeruv tunnustatud riskikapitalifond või kelle ettevõte on vastu võetud Eestis tegutsevasse tunnustatud start-up-inkubaatorisse. Selline otsus võiks anda noorele ettevõtjale automaatse vabastamise nii palgakriteeriumist kui ka sisserändajate piirkvoodi alt, samuti võimaluse esimesel kolmel tegevusaastal palgata kuni 10 välismaalasest töötajat ilma palgakriteeriumit arvestamata.Mis juhtub, kui muudatused on tehtud ning Eesti avatud nii jõukatele inimestele kui ka ettevõtlikele nohikutele? Eesti muutub atraktiivseks ka muu maailma riskikapitalistidele, kuna siin on palju huvitavaid projekte ning Eestis registreeritud fondidesse voolab investeeringuid. Eesti muutub tõmbekeskuseks; nii sakslane, grusiin, vietnamlane kui ka hindu tahaks siis siin oma idufirma püsti panna. Eestis luuakse rohkem kõrget lisandväärtust loovaid töökohti.

Eestisse investeerinud ja siinse elamisloa saanud välismaalased kulutavad osa oma rahast samuti Eestis ning ärksamad neist aitavad teadmiste ja kogemustega kaasa oma osalusega idufirmade arengule. Eesti ei ole ega saa kuigi atraktiivseks asukohaks suurtele rahvusvahelistele korporatsioonidele, aga meie võimaluseks võiks olla omanäoline kasvulava üle terve maailma kokku tulnud idufirmadele.

Artikkel ilmub EMT, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki ja Äripäeva arvamuskonkursi “Edukas Eesti” raames.

 

Hetkel kuum