Miks see nii läks? Peamine põhjus on see, et teised erakonnad peale Keskerakonna ei suuda – ja tundub, et ei tahagi – venekeelset valijat kõnetada. Ma ei pea silmas neid Tallinna venelasi, kes oskavad eesti keelt ja jälgivad ka eestikeelset inforuumi. Vaid neid, kes üldse eesti keelt ei oska ja kelle ainsaks infoallikaks on vene telekanalid, vene raadiojaamad ja Stolitsa. Nende jaoks ei ole Eestis peale Savisaare teisi poliitikuid olemas ja see ei ole üldse ainult Keskerakonna süü.

Pärast pronksiööde ehmatust võeti venelaste teemat korraks tõsiselt. Aga ainult korraks. Sotsioloogid ja politoloogid, kes integratsiooni teemat uuesti avalikkuse teadvusse üritasid tuua, tembeldati üsna pea punaprofessoriteks ja pagendati avalikust ruumist. Osa mõtlevaid päid loobus pärast pronksiöid meediaga suhtlemast, sest tundis, et nende sõnum ei jõua pärale nii või teisiti.

IRLi ja Reformierakonna ebakindlus venekeelse valijaga suhtlemisel on  lähiajaloolistel põhjusel arusaadav, aga mitte vabandatav. Sotside kehv tulemus Tallinnas on aga ehe laiskuse ja vastutustundetu minnalaskmise näide. Milleks siis sotsiaaldemokraadid Vene Erakonnaga ühinesid, kui sellest valimistulemuses vähegi kajastuvat sünergiat ei tekkinud?

IRL lootis imele, aga imet ei juhtunud. Reform ei lootnud üldse millelegi. Teised erakonnad peale Keskerakonna tegid Tallinnas oma kampaaniat enam-vähem nii, nagu venelasi ei oleks olemas. Aga nad on. Oleks aeg meelde jätta.

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler