Vabandust, valisin kodaniku

Jah, saigi: kõigi 8785 inimese hääl, kes kodanikke valisid, võimendas Tallinnas Keskerakonna võitu.

Aga mul tekkis selle etteheitega seoses mitu küsimust. Nii Ansipile, Michalile kui teistele, keda selline kahetsus minu hääle pärast piinab. Näiteks: kuidas mõjutas vabade kodanike tulemust varasem hirmutamine sellega, et kui ma valimisliidu poolt hääletan, saab mu hääle Keskerakond? Nii see nüüd läks, seda ma tean. Aga ma ei tea täpselt, kas see paar tuhat häält, mis kodanikel Tallinna volikogu künnisest puudu jäi, läks samadele hirmutajatele või mitte? Ja kui läks, kas siis hirmutamine end säärasel kujul õigustas? Eriti kui näeme, et Keskerakonna valimisvõitu poleks see nii või teisiti vääranud.

Üks ekspert samas ETV valimissaates juba selgitas mulle, et andsin protestihääle. Ma ise küll ei tunne, et oleksin kellegi või millegi vastu protesteerinud. Ma lihtsalt ei tahtnud suuremate erakondade poolt hääletada, kuna nendega ei ühenda mind mitte miski, ja leidsin oma kandidaadi vabade kodanike nimekirjast.

Siiski võis ju valimisliidule antud häälte koguarvus tõesti sees olla üksjagu protestivaimu. Aga kui see nii oligi, siis ehk peaksid suuremad erakonnad mõtlema korraks, mille vastu protest toimus. Eriti peaksid seda tegema need, kes nende häälte pärast kibedaid pisaraid valavad. Tõlgendan korra veel Ansipit, kelle sõnul on nende erakond olnud pikka aega ajakirjanduse surve all ja see on väga raske. See seletaks justkui kaudselt ka protesti. Aga ma usun, et see ei aita edasi protestivaimu sügavamal mõistmisel. Peegel aitab paremini.

Eks see valimiskünnis on üldse üks veider asi. Isegi praegu, kui järgmise Tallinna volikogu nimekiri on reastatud veel häältemagnetite järgi, kus tipud lähevad eest ära linnavalitsusse või istuvad edasi riigikogus, näeme, et väikseim volikogus koha taganud häältesaak on keskerakondlase Daisy Järva 13 häält. Seda võimaldabki valimisseadus, seda võimaldab künnis. Muide, künnise eesmärk ongi see, et igasugu juhuslikud üritajad ei segaks tähtsate parteide tööd, ei hägustaks liialt selgelt väljakujunenud ja erakondlikult jaotunud poliitilist maastikku. Isegi siis, kui nad koguvad päris hea häältesaagi ja võiksid Järva asemel volikogus oma valijat esindada.

Kui need kolm asja kokku võtta – hirmutamine ja kahetsus selle pärast, kuidas ma hääletan; protestivaim ja valimiskünnise trikid – näib mulle, et eelkõige on pall endiselt kurva näoga intervjuusid andvate poliitikute väravas. Aga ei paista, et see neile kohale jõuaks. Pigem on neil kahju sellest, et ma nende arvates rumala valiku tegin ning nende poolt ei hääletanud.

Autor: Hannes Sarv, Hannes Sarv