Töötajaga kasumit jagada kasulik

Töösuhte puhul peetakse iseenesestmõistetavaks, et tööleasumisel fikseeritakse igakuine (iganädalane) töötasu. Põhipalga muutmine saab toimuda vaid teatavatel tingimustel ja muutuse kriteeriumid pole enamasti seotud kasumi vähenemisega. See põhimõte on läänes kehtinud üsna kaua. Kolm-neli inimpõlve tagasi toimis ettevõtlus aga keskkonnas, kus kahjumiga või halvasti töötav ettevõte ei pidanud töötajatele palka maksma või maksti üliväikest äraelamisraha. Enne töötajate õiglase kohtlemise seaduse vastuvõtmist 1938 peeti seda normaalseks. Kas töötajad pidasid seda ebaõiglaseks? Kindlasti, kuid seda  aktsepteeriti, sest tollases ettevõtluses oli töötajal väike või pigem olematu sõnaõigus. 

Fordi näideNüüdseks on arusaamad palgast ja muudest sotsiaalsetest tagatistest muutunud. Enamasti ei lähtu muutused otseselt ettevõtjatelt. Ajaloos leidub küll näiteid, kus ettevõtja initsiatiiv on viinud märkimisväärsete muudatusteni ettevõtluskeskkonnas, kuid valdavalt on tegu n-ö tööõnnetustega.Hea näide on Henry Fordi 1914. aasta drastiline otsus tõsta töötajate palku 100% ehk hakata neile maksma viis dollarit päevas. Seda sammu ei võetud ette mitte selleks, et töötajad saaksid osta Fordi toodangut või olmetingimusi parandada, vaid palgatõusuga lahendas Ford tööjõu voolavuse probleemi. Selle sammuga kaasnenud “kahju” oli aga juba võimatu tagasi pöörata. Teisedki Detroidi autotehased pidid järgima Fordi tehtut. Kes muutusega kaasa ei läinud, sel polnud varsti enam võimalik töölisi palgata.

Autotööstusest levis muutus “vähkkasvajana” mujale. Pikemaajalises perspektiivis aga tekkis täiesti uus ettevõtluskeskkond. Ühiskondlikud ootused ei lubanud enam vana palgamudeli juurde tagasi pöörduda. 1938. aasta seadusega muutusid töösuhted USAs veelgi drastilisemalt.