Partsi retsept tootlikkuse suurendamiseks

Eesti tööturg ei eksisteeri vaakumis. See on osa Euroopa siseturust ja maailmast, mis on endiselt üks võrdlemisi keerukas, raskesti mõistetav ja kohati ka sõge paik.

Esmapilgul on olukord mitmete näitajate poolest sarnane 2005. aastaga. Hõivatute arv on kriisi järgselt suurenenud. Tööjõus osalemise määr jõudis eelmisel aastal 68%-ni, mis on rekordiliselt kõrge tase.

Kuigi täna on veel üsna palju ka töötuid (aasta lõpu seisuga 60 000, töötuse määr 8,6%) ning võimalusi veel mitteaktiivsete inimeste hõivesse toomisel, jäävad need võimalused siiski järjest kitsamaks. Märk sellest on ka tuntav palgasurve (eelmise aasta palgakasv7,8%), mida on võimendanud ka kasvanud välismaal töötamine.

Sellega sarnasused 2005.aasta olukorraga piirduvad.

Juba 2015 võrdsustub tööturule sisenevate ja pensionile minejate arv ja vähenev rahvastik hakkab lähiaastatel mõju avaldama ka meie tööturule. See, et võimalike töötegijate arv hakkab langema ning seda ei kompenseeri ka tõusev pensioniiga, on täna juba käegakatsutav tegelikkus, mitte mingi kauge tulevikuväljakutse.

Toon välja mõned retseptid, mis johtuvad suuresti sellest, et tööjõud ei ole samastatav vaid statistilise tööturul hõivatute arvuga. Selle arvu vähenemine on küll fakt, millel oleks muude tingimuste samaks jäädes oma ettearvestatav mõju. Muude tingimuste samaks jäämist eeldada pole aga pigem põhjust.

Seetõttu peame sõna tööjõud poolitama ja vaatama, mis asi on "töö”, mis peaks tehtud saama ja kas selleks on esmajärjekorras vaja “jõudu” või midagi muud.

On hästi teada, et paljud töötajad teevad endiselt tööd, mida lähemas või kaugemas tulevikus ei ole tööjõu hinna tõttu enam võimalik teha, see jääb kas masinatele või  peab saama tehtud mujal, kus palgad veel madalamad on. Mõni näide.

Rahvaloenduse andmetel oli Eestis (käsitsi) pakkijaid üle 2500 ja andmesisestajaid enam kui 1500. Võtame kõrvale Soome, kelle tööturg on Eestist üle nelja korra suurem. Samade ametialade esindajaid oli seal kõigest umbes 300. Võimalik, et soomlased nimetavad neid ametikohti teisiti (näiteks kaubakäsitleja või trükkija) ja neid on seal tegelikult rohkem. Siiski võib arvata, et lihtsama ja rutiinsema töö jaoks ei raatsita seal niipalju töötajaid „kulutada“ kui Eestis.

Töö andmine masinatele ei puuduta vaid rutiinseid füüsilisi tegevusi, vaid ka sellist „valgekraede“ tööd, mida võib liigitada standardseks. Infotehnoloogia võimaldab osa tööst jätta masinate teha, kuid ka IT valdkonnas võivad teatud tööd tehnoloogia arengu tõttu kaduda, näiteks pilvetehnoloogia laialdasema kasutamise tõttu.

Olgu see pealegi üksnes IT arengust tingitud tööstusrevolutsiooni järellaine, ikkagi on tegemist reaalse teguriga, mille najal saab majandust sellest seisust, kus Eesti praegu on, kindlasti edasi kasvatada.

Tootlikkuse areng on meil olnud tegelikult üsna kiire. Eesti tootlikkus on ajavahemikus 2002-2011 reaalhindades kasvanud 33%. Soome võrreldav number oli vaid  7,5%, aga muidugi on madalamalt tasemelt kiiresti kasvamine ka lihtsam. Kiiremale kasvule vaatamata oleme Soomest tootlikkuse osas endiselt kaugel maas.

Eesti Panga analüüsi kohaselt on Eesti tööjõu tootlikkus Soome omast 2,8 korda madalam (vastavalt 23 600 ja 65 100  eurot töötaja kohta ehk Eesti tootlikkus on 36% Soome omast). Tähelepanuväärne on, et seda erinevust võib kogu ulatuses seletada Eesti madalama tootlikkusega tegevusalade sees, mitte majanduse struktuuri erinevusega. Ehk siis - kui Eesti ja Soome majanduse struktuur oleks sama, oleks Eesti ja Soome tootlikkuse erinevus ikka 2,8kordne.

Kui me mõtleme palgaerinevusele, mis on väljarände juures kahtlemata oluline tegur, siis see on jämedalt hinnates sama suur, tingituna tootlikkuse ja palga vahel eksisteerivast seosest. Seetõttu ei ole teostatavad aeg-ajalt esitatavad üleskutsed, et Eesti tööandjad tõstaksid koordineeritult korraga mõnikümmend protsenti palka. Palgatõusu eelduseks on ligikaudu samas ulatuses tootlikkuse kasv.

Kuidas luua samade inimestega rohkem väärtust? See peamine küsimus, millega Eesti ettevõtlus keskmises ajaperspektiivis vastakuti seisab. See on keeruline küsimus, mille tuleb vastuseid otsida erinevates valdkondades väga praktilisel tasandil. Kadri Liik ütles üleeile, et Eesti on nii eriline koht, et Eestit ei saa tuua näiteks mitte kellelegi mitte millestki. Nõustun, et Eesti eripära on ühtaegu selgelt olemas ja samas raske tabada ja edasi anda. Katsun siiski välja pakkuda mõned seda arvestatavad mõtted.

1. Eesti ettevõtluse kasvustrateegias on seatud sihiks tõsta 2020. aastaks tootlikkust töötaja kohta 80 %-ni EL-i keskmisest. Riik katsub sellele kaasa aidata toetades EL struktuurivahenditega eelkõige innovatsiooni ja ekspordi kasvatamist.  Seejuures katsume rohkem arvesse võtta Eesti ettevõtete rolli globaalsetes väärtusahelates. Tavapärane kaubandusstatistika seda ei näita, kuna andmeid kogutakse toote lõppväärtuse põhiselt, mitte konkreetses riigis loodud lisandväärtuse järgi. Selleks, et Eesti ettevõtted saaksid oma tegevusalal liikuda kõrgema lisandväärtusega tegevuste suunas, on oluline suure ekspordivõimekusega ettevõtete (kelle ekspordikäive on juba rohkem kui 30 MEUR) edasiarendamine.

2. Väiksema arvu inimestega suurema väärtuse loomise probleem ei ole mitte ainult ettevõtete ees. See küsimus peab olema sama teravalt ka avaliku sektori ees, sest probleem on täpselt sama. Mõtlen siinkohal avalikku sektorit nii laiemas tähenduses, mis hõlmab ka haridust, sotsiaalhoolekannet ja meditsiini kui ka kitsamalt riigivalitsemist. Kui küsida - kust võiksid kasvada tahtvad Eesti ettevõtted saada uusi töötajaid pärast 2015. aastat, mil pensionileminejaid on rohkem kui tööturule sisenejaid - siis vastusevariante on laias laastus kolm: robotid, avalik sektor ja võõrtööjõud.

3. Me peame tegema ka riiki efektiivsemaks. See on eelduseks, mis võimaldab avalikust sektorist üldiselt hea haridusega töötajate ümberpaigutumist erasektorisse. Riik teeb pidevalt oma töös ümberkorraldusi, mille tõttu väheneb vajadus ametnike järele. Lihtsamaks näiteks on e-teenustega seoses vähenev vajadus klienditeenindajate järele. Probleem kipub olema, et samas võtab riik endale ülesandeid juurde samas tempos või veelgi kiiremini, mistõttu vajadus ametnike järele ei vähene. Ega siin muu ei aita, kui konkreetse eesmärgi seadmine. Näiteks võiks järgmise koalitsioonileppe üks konkreetne eesmärk olla näiteks 10-15% avalikest teenistujatest suunata erasektorisse. Seda ei pea tegema ülepeakaela kampaaniaga ja inimesi hirmutades. Vastupidi - ümberõppeks niikuinii ettenähtud ressursside arvel ja koostöös ettevõtetega võimalusi pakkudes võib see olla ettevõtmine, millest sünnib tuntav kasu.

4. Rõhutan, et riigi reformimise all ei pea ma silmas seda, mida tavaliselt räägivad riigikokku pürgivad üksikkandidaadid - ehk kuidas vähendada esimese asjana riigikogu liikmete arvu ja kuluhüvitisi ja suunata vabanev raha, mida kujutatakse ette suurema summana kui see on, millekski muuks. Vastupidi, ma arvan, et Eestis võiks püüelda selle poole, et poliitikasse kaasatud inimeste arv kasvaks,  sest meil on selleks mõned head eeldused olemas. Millised eeldused? Id-kaart, interneti lai levik ja kasutamise harjumus, mida peaks proovima kasutada selleks, et kaasata inimesi riigivalitsemisse laialdasemalt kui e-valimiste teel. Eesti väiksus ja võimaldab meil proovida leida ja ehitada kaasaegsemat demokraatiamudelit. Kes teab - ehk on sellest abi läänemaailma demokraatlike väärtuste kriisi ületamisel ka laiemalt. Kaasaegsem demokraatiamudel pole asi politoloogidele, vaid sellel oleks praktiline siire majandusse. Paraneks õhkkond, paraneks riigi, äri ja haridussüsteemi dialoog. 

5. Võõrtööjõu kaasamise osas olen ma majandusministrina proovinud aidata kaasa sellele, et ettevõtted saaksid siia kiiremini ja vähema bürokraatiaga tuua enda jaoks vajalikke spetsialiste. Välismaalaste seaduse I etapi muudatused jõustusid eelmise aasta sügisel ning II etapi muudatused sel aastal ning need lihtsustasid välistööjõu värbamist. Riik on samuti toetanud arendustöötajate kaasamist aidates nii katta praeguseks 80 Eesti ettevõtetele vajaliku välismaise spetsialisti värbamisega seotud kulud, tööjõukulud 50-70% ulatuses. Peame endale aga aru andma, et välismaalaste otsuse juures Eestisse elama ja tööle asuda, on oluline roll siinsel elukeskkonna atraktiivsusel ning potentsiaalil ühiskonda lõimuda. Siseministeerium on algatanud kohanemisprogrammi väljatöötamise, mis on vajalik. Siiski - laias laastus ei saa meil olla välismaalaste jaoks ühte ja enda jaoks teist Eestit. Meil on üks Eesti ja see peab olema korralik. Eesti esmamulje juures on kahtlemata tähtis pealinn. Kui rahvusvahelise kooli esisel tänaval (Staadioni tn) on auke rohkem kui terveid kohti, siis on see varsti riiklik probleem.

6. Eesti väiksuse juures on ka üks inimene suur jõud. Ka suurriikides võib üksikisiku roll olla märkimisväärne, aga Eesti ühiskonna kompaktsuse juures on meil ka üheainsa tegusa üksikisiku võimalus midagi ära teha kümneid ja sadu kordi suurem. Sellel on aga ka teine külg. Kui see üksikisik minema peletada, mitte lasta tal oma tööd teha, siis võib ka selguda, et teist sellist meil kohe võtta ei ole. Eesti poliitikud on pigem harjunud mõtlema, et kuna riik 1990-ndtel enamuse ettevõtteid erastas ja see oli igati õige samm, siis pole tänaseks riigi omandusse jäänud äriühingutel suurt majanduslikku tähtsust. Vahepeal majandusministeeriumis töötanud Erkki Raasuke argumenteeris veenvalt, et see ei ole nii. 2012. aastal oli riigi äriühingute konsolideeritud omakapital ligikaudu 2,7 miljardit eurot, EBITDA pool miljardit eurot ja neis äriühingutes töötas 17 300 inimest, mis on Eesti majanduse mastaapide juures märkimisväärne. Raasuke pakkus välja hästi läbitöötatud kava riigi äriühingute juhtimise ümberkorraldamiseks, mille teostamine annaks riigile kui omanikule aastas 75-100 miljonit eurot lisaväärtust. Ma arvan, et me ei ole nii rikkad, et võiksime endale lubada seda kava jätkuvalt riiulil hoida, isegi kui see peaks tähendama, et mõned riigikogu liikmed ei saa enam äriühingute nõukogudes oma kabinetimänge jätkata.

7. Globaliseerunud maailmas on mõttekam eksportida tööd kui importida tööjõudu. Ehk ka eesti kapitalil tuleb rohkem seda silma pidada ja laieneda ning kasvada viies tööd sinna , kus seda on odavam teha, jättes kallimad töökohad ja kasumi Eestisse. Oleme loonud selle trendi võimendamiseks Balti Innovatsioonifondi ja kavatseme koos Euroopa investeerimisfondiga avada targa rahvusvahelistumist toetava omakapitali pakkumise programm väikestele ja keskmistele ettevõtetele.

8. Varjatud ressursiks on ka ajutise väljarände tagasipöördujaid. Kui see number on 50 000 ja enamjaolt on nad Soomes, siis kohe, kui  kutseoskustega  inimestele osutub võimalikuks tänasest 50% rohkem maksta, tekib kõiki välismaal töötamise  kulusid ja tulusid, elumugavust ja perekonnaelu arvesse võttes motivatsioon töötada ikkagi Eestis. Olen seda ise koos ettevõtjatega järele küsinud nii baarmenide, bussijuhtide kui kutseharidusega automaatikute käest.

9. Eraldi õiguslikku raami võib vaja minna odavama hooajalise tööjõu defitsiidi ületamiseks. Eks me kõik mäletame Soomes maasikakorjamist.

10. Mida peaksid inimesed õppima ja juurde õppima? IT tähtsus on suuresti teadvustunud ning meie õppesüsteemis arvestatud, kuid samas mitte üle valdkondade – ikka kiputakse seda käsitlema eraldiseisvana. See on osa laiemast teemast - kui fakte ja valdkonnateadmisi on meil erinevate testide põhjal üksjagu, siis praktiliste probleemide lahendamine või õpitu kasutamine erinevate ülesannete lahendamiseks on pigem nõrgapoolne (OECD täiskasvanute teadmiste uuring PIAAC). Haridust tuleb eriti selle rakenduslikumas osas, kutsehariduses muuta võimalikult praktiliseks, varakult praktiseerida, õppimisega vaheldumisi töötada.

 

Autor: Vilja Kiisler, Juhan Parts