Miljardär Jim Rogers: karistame inimesi, kes säästavad

Rogers ennustas 2008. aastal turukrahhi ja tema ennustus läks täppi. Nüüd on Rogersi pessimism tagasi. Tema ootused globaalsele majandusele ja USA turgudele pole sugugi head.

Praegune olukord on ajalooline anomaalia. Tuhandete aastate jooksul ajaloos pole intressimäärad olnud nullis või negatiivsed. Me karistame inimesi, kes säästavad ja investeerivad tulevikku. Nende ebaõnnestumiste arvel elavad inimesed, kes ostsid ilma raha ja tööta neli või viis maja. Me karistame inimesi, kes on olnud ühiskonnale ajaloo vältel kõige vajalikumad.

Kui me karistame inimesi, kes säästavad ja investeerivad, siis tekivad probleemid nii ühiskonnas kui ka majanduses. See on täpselt see, mida me oleme teinud. Mõtelge nendest inimestest, kes on tulevikuks säästnud. Neid vaadatakse praegu nagu lolle. Nende sõbrad, kes laenasid raha, elavad nüüd säästjate kulul.

Selle, kas tegemist on mulliga, saame ühel päeval teada. Aga ma arvan, et tõenäoliselt on võlakirjaturg mullis. Selleks, et aktsiaturg hakkaks langema, on vaja, et midagi juhtuks. Ja selleks võib vabalt olla võlakirjaturg, mis investorites paanikat tekitab.

Võlakirjaturugudel oli eelmine karuturg aastatel 1946-1981. Alates 1981. aastast on võlakirjad pulliturul. Kui hinnad hakkavad uuesti langema ja intressimäärad tõusevad, siis tõusevad nad ikka korralikult. Intressimäärad jõuavad tasemetele, mida me ei oska praegu ettegi kujutada. Ma ei saa teile öelda, kui kõrgele intressimäärad tõusvad, aga näiteks 1981. aastal olid USA võlakirjad 15 protsendi juures.

USA statistikaamet ei kinnita seda, aga praegu on USAs inflatsioon. Ma ei saa aru, kus nad oma lastega poes käivad või pesapalli mänge vaatavad. Inflatsioon ei ole mitte ainult USAs, vaid ka ülejäänud maailmas.

Ühte võib praegu aga öelda. Madalate intressimäärade keskkond ei kesta igavesti. Võlakirjad võivad langeda pikka aega, mis hirmutaks keskpankade bürokraate. See on põhjus, miks võiks aktsiad 10-13 protsenti kukkuda.

Nad peaksid lõpetama võlakirjade ostmise. Nad peaksid laskma intressimääradel ja turgudel leida oma tasakaal. See võib tähendada, et ettevõtted lähevad pankrotti.

Skandinaavias oli majandusega 1990. aastate alguses suur probleem. Nad lasid ettevõtetel pankrotti minna ja paar aastat oli olukord väga halb. Selle järel toimus aga reorganiseerimine, mille järel oli Skandinaavia üks kiiremini arenevaid paiku maailmas.

Näiteks Jaapan ei lasknud kellelgi pankrotti minna ja nad kaotasid tehisliku stimuleerimisega terve kümnendi. Stimuleerimine ei tööta ja ei ole kunagi töötanud. Töötab see, kui minnakse pankrotti ja alustatakse algusest.

Kuld on korrektsioonis ja see on kestnud juba 4 aastat. Ma ei osta praegu kulda, aga ootan head ostukohta ühe või kahe aasta jooksul. Kui kuld peaks langema alla 1000 dollari untsist, siis ma loodan, et olen piisavalt tark, et osta kulda juurde.

50protsendiline korrektsioon on normaalne. Kui inimesed kaotavad usu valitsusse ja süsteemi, siis nad pagevad kulda. Problemaatiline on aga see, et mingi osa arvab, et kuld on püha. Nad arvavad, et kullal on mingi müstiline jõud. Kui tekib aga uus probleem ja inimesed kaotavad usu valitsusse, keskpankadesse ja paberrahasse, siis tõuseb kuld kõige rohkem. See on ka aeg, mil keskpangad teevad kõik, et süsteemi päästa.

Ma ostan Hiina, Jaapani ja Venemaa turgude aktsiaid.

USAsse ma ei investeeri, sest USA turud teevad kõigi aegade rekordeid. Mulle ei meeldi osta varasid, mis teevad rekordeid. Jaapani turg on rekordist 50 protsenti allpool ja peaminister Shinzo Abe teeb kõik, et turud tõusma hakkaks. Ta on öelnud, et vajadusel prindib piiramatus koguses raha. Ta on muutnud maksusüsteemi, et teha investeerimist lihtsamaks. Ta on veennud suuri pensionifonde, et nad rohkem aktsiaid ostaks.

Jaapani jeeni ma ei osta, sest riigil on suured võlad ning toimub rahatrükk, mis vähendab valuuta väärtust. Lühemas perspektiivis on see investoritele hea, aga pikemas perspektiivis mõjub see Jaapanile laastavalt. Nende rahvaarv väheneb, võlg läheb üles ja valuutat hävitatakse. See ei ole Jaapanile hea.

Kreeka on kõrvaletendus, mis võib poliitikute vigade tõttu muutuda peaetenduseks. Kreekale oleks kõige parem kuulutada välja pankrot, püsida euroalas ja alustada otsast peale. Nad ei saa mitte kunagi oma võlgasid tagasi maksta.

USAs on pankrotti läinud linnad, maakonnad ja isegi osariigid. See ei ole neid sundinud USAst lahkuma. Sa ei pea lahkuma ainult seetõttu, et sa oled pankrotis. Kui Kreeka läheb pankrotti, aga püsib siiski euroalas, saaksime väikse trauma. Elu läheks edasi. Kui nad sunnivad Kreekat lahkuma, siis muutuks olukord peaetenduseks.

2008. aastal oli meil probleem, sest võlatasemed üle maailma olid liiga kõrged. Nüüd on aga võlatasemed veelgi kõrgemad. Föderaalreservi bilanss on kerkinud viie või kuuekordseks. Kõik riigid räägivad kasinusmeetmetest, aga võtavad ikkagi võlgasid juurde. Kahjuks ei ole maailmal luksust langetada intressimäärasid veelgi. Aktsiaturgude tõstmiseks saavad nad nüüd kasutada ainult prinditud raha. Järgmine kord saab olema palju hullem. Ma loodan, et kõik läheb lõpuks siiski hästi.