1940-1950: rasketööstuse kümnend

Punase Kunda uus tsemenditehas oli ENSV üks suuremaid ehitusobjekte tollal. Paraku oli Kundas ja selle lähiümbruses vähe töökäsi ja seepärast otsustati ehitusel kasutada kriminaalvange. Vange, sealhulgas sõjavange kasutati pärast Teist maailmasõda üsnagi ohtralt tööjõuna. Näiteks Sillamäe uraani rikastamise tehast (praegune Silmet) ehitasid 1940ndate aastate teisel poolel nii sõja- kui kriminaalvangid ja uraanikaevanduses töötasid vangid kuni 1952. aastani.

Kundas rajati vangide majutamiseks esmalt hoonete kompleks, mida konspiratsiooni mõttes kutsuti ehitajate linnaosaks. Seal elas umbes 1500 kriminaali, karistusajaga kuni kolm aastat, valvemeeskonna liikmed ja teenindav personal.

Tsemenditehase ehitustööd ei edenenud kuidagi. Ehitusmaterjaliga ebapiisav varustamine ja tööde kehv organiseerimine olid väikesed mured, kõige enam andis tunda tööjõu madal kvalifikatsioon. Ehituslikku eriala omavaid inimesi oli vähe, kes vähegi oli varem mingil määral ehitusega kokku puutunud, pandi tööle brigadirina.

Olukorra päästis leninlik komsomol – Punase Kunda tsemenditehas kuulutati 1960. aasta märtsis üleliiduliseks löökehituseks (Eestis oli tollal löökobjektiks ka Balti SEJ ehitus). Õige pea töötas tsemenditehase ehitusel ligi 500 komsomoli lähetusega noort, kelle hulgas oli palju tööstuskoolide lõpetanuid ja armeest demobiliseerituid.

Allikaks raamatud „Punane Kunda“ ja „Kunda tsement 140. Tsemendi tootmise ajalugu Kundas 1870-2010“.

 

Autor: Väinu Rozental