Kuidas müüa edukalt vene rahvusest inimestele?

Müügikoolitaja Olga Meinson märkis, et venelaste hulgas on palju ekstraverte. Eestlane on pigem introvert. "Kui introvert saab oma energia enda seest, siis ekstravert ümbritsevast keskkonnast, sealhulgas brändilt või müügiesindajalt. Kui introvert midagi osta soovib, müüb ta selle idee ise endale maha; ekstravertsem venelane aga soovib, et bränd ratsionaliseeriks selle toote või teenuse ostu tema eest ära, selgitas Meinson.

Eestivenelane vaatab huviga reklaame ning ostab brändi, mis kõnetab teda emakeeles. Samas pööravad Eesti ettevõtted vene elanikkonnale häbiväärselt vähe tähelepanu, tõdeti seminari ”Kuidas turundada ja müüa eestivenelastele” vestlusringis.

Kantar Emori uuringute järgi elab Eestis ligi 410 000 vene keelt kõnelevat inimest, ehk ligi kolmandik kogu elanikkonnast. Eestivenelased väärtustavad siin turul brände, mis kõnetavad neid oma emakeeles, kuid selgub, et ka suurimad ettevõtted kulutavad venekeelsele reklaamile protsentuaalselt märksa vähem raha, kui on nende inimeste osakaal elanike seas.

Põhjamaade, sh Eesti firmad arvestavad tema sõnul tihtipeale väga täpselt firma stiiliraamatu nõuetega – et logo kasutus vastaks välja töötatud stiilile. Iseenesest on see ka väga mõistlik, sest on ju selle jaoks panustatud korralik summa, et stiiliraamat üldse välja töötada.

“Põhjamaade ärikingitus peab olema üha kvaliteetsem ja kindlasti praktiline. Ollakse nõus ostma kallimat bränditoodet. Kasutatakse palju köögi ja koduga seotud tooteid, samuti reisimise, vaba aja ja koos perega kasutamiseks mõeldud kingitusi. Tõusvaks trendiks on öko ja taaskasutus – seda nii materjalide kui ka toote sisu mõistes. Näiteks olgu kasvõi ümbertöödeldud plastikust või keraamikast on-the-go kohvitops, millega saab täna juba tanklast ka soodsamalt kohvi ja ühtlasi ei tekita jäätmeid papptopside näol,” kommenteeris Viik.

Üha olulisemaks on tema sõnul sisu kõrval muutunud hoopis kingituse pakend – isegi lihtsamatele toodetele soovitakse üleandmiseks visuaalselt kaunist pakendilahendust. Olgu see kasvõi ilma oma brändinguta üleni valge või looduspruun karp. Seetõttu tulebki ka standardseid kataloogitooteid tihtipeale ümber pakendada, sest algupärased originaalkarbid on siit-sealt lömmis ja mitte nii kaubandusliku välimusega.

“Venelastele mõeldud kingitus on aga alati juba algusest peale läbi mõeldud ning seda juba alates pakendist, mis peab efektne ja kallis välja nägema. Toote praktilisus ei ole esmatähtis. Loeb emotsioon, trend, kaubamärk, vau-efekt. Täpi aitavad i-le panna kuldsed ja hõbedased toonid. Samuti viimistletud puit, mis kõik aitavad jätta esindusliku ja kalli mulje,” ütles Viik.

Otseselt pimedaid soovitusi kingivalimiseks ühele või teisele rahvusele on keeruline anda, sest ühest vastust siin ei ole. Lõpliku otsuse teeb siiski kinkija ise, lähtudes seejuures mitmetest asjaoludest alustades eelarve ja kogusega lõpetades soo, traditsioonide ja varasemalt tehtud kingitustega.

Turundusagentuuri Paprika juht Jana Gaškova sõnul on elementaarne, et venekeelne reklaamtekst peab olema korrektne, kuid tõlkebüroo kasutamine ei pruugi olla alati parim valik.

"Tõlkija ei pruugi aru saada turunduslikust eesmärgist, sõnumi taustast või slogani konnotatsioonidest. Parem oleks kasutada copywriter’it, kes oskab õigel tasemel kaasa mõelda. Turundajad võiksid rohkem arvestada ka venelaste pühadega, mis võivad Eesti omadest erineda: näiteks 14. veebruaril tähistavad eestlased sõbrapäeva, venelased aga armunute päeva –turundussõnumis tuleks seda vahet eristada," kommenteeris Gaškova.